Karu magab Tallinna külje all
Eesti Looduskaitse Seltsi poolt äsja aasta loodusesõbraks kuulutatud hundiuurija Peep Männil tuleb välja paljusid üllatavate teadetega.
Esiteks: üks emakaru elab Kahalas, kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast.
Teiseks: Tartule lähim karu elab kümmekonna kilomeetri kaugusel Tähtveres.
Kolmandaks: veelgi lähemal elab karu Paidele.
Õnneks põõnavad nad praegu rahulikult – aastavahetuse paiku hakkavad väikesed mõmmikud ilmale tulema.
Aga mis saab kevadel? “Harjumaal karude arv tasapisi kasvab, nad liiguvad Tallinnale üha lähemale,” tunnistab Männil. “Kevadel võivad noored karud ka linna tulla.”
Tõesti, karudel läheb Eestis hästi, pesakonnad olid tänavu suured. Kokku on meie maa laantes umbes 60 peret, see teeb kokku 600−650 metsaotti.
Ida-Virumaal elab tosin pesakonda, Jõgevamaal kaheksa, Pärnumaal kõigest kolm. Püsivat järelkasvu ei ole ei Võru- ega ka Valgamaal.
Kui inimest poleks…
Männilil on aga veelgi üllatusi varuks.
“Kui inimest poleks, võiks Eesti metsades kolm korda rohkem hunte elada, kui neid siin praegu on,” väidaks ta. See teeb 75 perekonda, mis ei viiks veel sõraliste arvu alla.
Eestis mõistlikuks peetav 20−25 perekonda tähendab seda, et sügiseks on siin hunte 200−250. Pesakonnad on tänavu isegi natuke suuremad, üks-kaks kutsikat rohkem, kuna kärntõbi on taandunud.
“Sügisel nähti kuue-seitsme kutsikaga pesakondi, mõnel pool oli kutsikaid veelgi rohkem,” hindab uurija. “Mõni aasta tagasi nii suuri pesakondi polnud.” Mullu sigis 22 hundiperet, tänavust arvu pole veel teada – lund on vähe.
Toitu on hundil küll, tõdeb Männil, viidates sellele, et metskitsede arv hakkab pärast raskeid talvi tasapisi tõusma. Ka Läänemaal, kus varem polnud ühtegi pesakonda, on sel aastal üks.
Kutsikad segavad jahti
Kõige hundirikkam on Järvamaa. Seal elab Eestimaa paarikümnest hundiperest tervelt neli, sama palju kui hulga suuremal Pärnumaal. Seda vaatamata tõsiasjale, et just Järvamaal on jahimehed kriimsilmale kõige rohkem valu andnud.
Jahimehed võtavad hooajal sihikule sadakond hunti, 30 on juba lastud. Nüüd sõltub kõik sellest, kas lumi maha tuleb ja jahimeeste töö kergemaks muudab. Jahti pidama õpivad aga ka hundid ise. “Kutsikad on praegu liiga abitud,”jutustab Männil. “Need kobakäpad võivad jahi ära rikkuda või ise viga saada. Nad pigem segavad, kui et abistavad.”
Kuid kutsikad kasvavad suurehooga ja hakkavad peagi jahist osa võtma. Ette võetakse suurelt: kui hundikari saab põdramullika kätte, jagub sööki mitmeks päevaks. Juhul kui metskitsi on palju, murtakse igal ööl üks.
Kui põtru, sigu ja kitsi on palju, piisab hundikarjal äraelamiseks 300 ruutkilomeetrist, nagu Mulgimaal Hallistes, kus saab kõigele lisaks veel ka hirve haugata. Kui saakloomi on vähevõitu, nagu suures Kikepera rabas ja seda ümbritsevates laantes, tuleb tervelt tuhandel ruutkilomeetril ringi liduda.
Männil ja teised hundiuurijad teavad seda täpselt, kuna kahel sealsel emahundil on raadiosaatjaga
võru kaela ümber.
Saaremaa inertskisa
Kuigi Saaremaal on hunte vähe ja metsas süüa palju (kusagil mujal pole peale karmivõitu talvesid nii palju metskitsi ellu jäänud, kusagil ei ole nii rohkelt metssigu, lisaks veel punahirved), kippuvat nad ikka lammastele liiga tegema.
“See on nii-öelda inertsiga kisa!” hindab Männil. “Lärm läks suureks kaks aastat tagasi, kui Saaremaale üle 15 aasta taas pesakond tuli.”
Tõesti, niipea kui 2011. aastal kari tekkis, tuli ette väga palju murdmisi. Nüüd on kahjustuste hulk tasapisi kahanenud: lambakasvatajad on karjade kaitseks üht-teist ette võtnud, aga ka hundid hirmu saanud. Männili sõnul tekitasid Saaremaa lambakasvatajates viha noored kobakäppadest hundid. “Noored, kes Saaremaal esimest korda sigisid, on saamatud. Lammas on neile lihtne saak,” räägib ta. “Mida vanemaks hundikari saab, seda targemaks selle liikmed lähevad, seda rohkem nad inimest pelgavad, seda osavamaks kütiks nad muutuvad, suutes juba suuremaid saakloomi küttida.”Hunte sunnib teinekord lambakarja poole vaatama ka karja väiksus.
Hunt sugulase kallal
Mõnel pool hakkavad noored ja kogenematud hundid ka koeri murdma.
Selle ilmekaim näide oli Lääne- Virumaal Laekvere kandis, kus leidis aset viimase kümne aasta kõige kohutavam koertemurdmise laine. Aastatel 2004−2005 murti Torma, Sadala(Jõgevamaa) ja Laekvere kandis 60 koera, väidetavalt koguni rohkem.
Mõni aasta hiljem, kui hallivatimeeste arv oli kolm korda kõrgem, koeri peaaegu ei murtud. Põhjus – koeri murravad kindlad hundid.
“Seal oli üks nooremapoolne paar,” tunnistab hundiuurija. “Kahekesi koos käisid, mõlemal olid kihvad murdunud. Nad
püüdsid ketikoeri ketist ära tõmmata, metalliga nad oma kihvad ära murdsid.”
Laekvere jahimehed lasksid ümbruse huntidest täitsa tühjaks. Hundid tulid kiiresti tagasi, kuid sestpeale pole Laekvere kandis enam ühtegi koera murtud. Ka Alam-Pedjal oli sarnane juhtum – pärast seda, kui karjast üks vana isahunt ära lasti, pole ühtegi koeramurdmist enam olnud. Täpselt samamoodi oli Järvamaal Imaveres.
Miks aga koerte kallale minnakse? Sest koer tundub kas lihtne saak või konkurent samal territooriumil.
Ilvesel läheb kehvasti
Hundil läheb praegu hästi, karude arvukus on vaid veidi alla läinud, kuid kõige kehvemini läheb ilvesel. Neid elutseb Eestimaa laantes veidi üle 70 pesakonna. Praegu peetakse jahti ning kasvatatakse veel abituid poegi. “Pojad esialgu jahist osa ei võta.Ema käib üksi, kutsikad mängivad sel ajal omaette. ”Kutsikaid on aga vähem kui varem. “Kunagi oli emailvesel keskmiselt üle kahe kutsika, nüüd vaid 1,7,” seletab Männil.
Põhjus: metskitsi oli mitmel aastal napilt, noorte ilveste üleskasvatamisel on metskits aga asendamatu. Ise lepib emailves raskel ajal ka kopra ja rebasega. Kuid metskitse arv hakkab tasapisi taastuma, nii hakkab ka ilvesel tulevikus paremini minema. Praegugi kohtab aga neid kõikjal Eestis.
Šaakali saladus
Lõppeva aasta looduseuudiste pommiks osutunud šaakali ootamatu avastamine Matsalu kandis pole looduseuurijatele ja jahimeestele siiani rahu andnud. Nüüdseks on juba kolm lõunamaist imelooma maha lastud: esimene Matsalus, teine Häädemeestel, kolmas Kiviõlis. “Kindlasti ei ole aga kõik Eestišaakalid maha lastud,” kinnitab Männil.
Uurija hinnangul on Matsalus šaakalid mitmeid aastaid siginud. Kohalike jutu järgi tekkisid nad sinna juba 2010. Igal aastal kolm-neli poega − see on juba päris suur hulk.
Männil rõhutab, et kõik kolm lastud šaakalit pärinesid ranniku lähedalt. See on tähelepanuväärne, sest šaakal armastab kõikjal veekogude kaldaid ning liigub suuremate jõgede ääri pidi. Jahimeeste rajakaameraid on juba sadades, ühel ööl võib rebaste, mäkrade, sigade, karude ja hundikutsikate kõrval ehk näha ka šaakalit.
Piiri taga ehk Lätis ja Venemaalmpole šaakali kohta esialgu midagi teada. Vähemalt teadlased ei tea.
Männili arvates võivad šaakalid aga vabalt ka Lätis elada. Neid ehk lihtsalt ei märgatud, kuna erinevalt Eestist on lõunanaabrite juures hulkuvad koerad lindpriid ja jahimehed lasevad neid massiliselt, šaakal aga meenutab koera.
“Paar aastat tagasi ütles mu Läti kolleeg, et neil lastakse aastas 200 hunti ja 2000 koera,” lausus Männil
