.

Aga hea on ka see, et meil on “tark mees taskus” igal ajal arvutivõrgust võtta. Kuid lihtsate tõdede kordamine pole kunagi liiast. Siinkohal aitab lugejat Kemiflora värvispetsialist Aare Arndt.

Sügis on käes. Kas värvipotid ja pintslid võib nüüd nurka panna?

Miks? Tubaseid remonditööd võibki just pimedatele aegadele jätta, kui ilm enam õuetoimetamisi ei soosi. Samas võib ka oktoobris olla piisavalt kuivi ja sooje päevi, mis värvitöid ei takista.

Võib öelda, et puidu värvimine on tihtipeale keerukam kui muude pindade võõpamine. Mis tüüpi värve on puidule üldse olemas?

Välispuiduvärvid jagunevad katvuselt kaheks: katvad värvid ja lasuurid ehk puidukaitsevahendid (nn pinotexi-tüüpi).

Lisaks jagunevad mõlemad omakorda lahusti- (nt linaõlivärv ja alküüdõlivärv) ning veepõhisteks (akrülaatvärvid, mis vahel on ka õli­sisaldusega).

Eraldi grupi moodustavad muldvärvid. Need sobivad ainult karedatele saepindadele. Levinuim on Rootsi punane, palju kasutatakse ka
ookerkollast.

Millised sobivad sise- ja millised välistöödeks? Kas ka külma ilmaga saab värvida?

Sisetöödeks sobivad alküüdvärvid (on nimetatud ka emailvärvideks) ja puidule mõeldud vesialuselised akrülaatvärvid. See, kas värv sobib sise- või välistöödeks, peab olema purgil kirjas.

Külmaga värvida ei saa, õhutemperatuur peab olema kindlasti vähemalt +5, parem +10 ja suhteline õhuniiskus alla 70%. Puidu poorides olev liigne niiskus ei võimalda värvil imenduda.

Värvimist tuleb vältida ka lauspäikese käes, sel juhul toimub kuivamine liiga kiiresti, enne imendumist.

Vahel arvatakse, et nüüdsel ajal on imevärve, mis kaetava pinna enda jaoks ise sobivaks teevad. Näiteks metallivärvidest leiab niisuguseid, mis ei nõua enam pinna roostest puhastamist. Kuidas on lood puiduga?

Aluspinna puhastamisest siiski ei pääse, see peab olema vaba mustusest ja kuiv. Vana värv tuleb karestada, lahtine eemaldada. Välistöödel krunditakse puit selleks ette nähtud puiduimmutiga. Niisiis, ei midagi hõlbustavat.

Milliseid värve võib katta teist tüüpi värviga (NB! Palju on vana õlivärvi pinda)?

Oleks nagu lihtne vastata ja ei ole ka. Kunagi kasutati tõepoolest peamiselt õlivärve. Niisugust pinda võib katta nii õli- kui ka vesialuseliste värvidega.

Vana vesialuselist värvi õlivärviga üle võõbata ei saa, ikka ainult veebaasilisega.

Puidukaitsevahenditega töödeldud pindu saab katta kõikide värvide ja ka toonilt sobivate puidukaitsevahenditega (see tähendab, et puidukaitsega töödeldud tumedat pinda ei saa poolläbipaistvaga heledaks tagasi värvida).

Kuidas teha kindlaks, millise vana värviga on tegemist? Et töö untsu ei läheks, peaks seda päris täpselt teadma.

Vana õlivärvi tunneb ära, kui see on muutunud krobeliseks ja hakkab maha kooruma, vesialuseline pigem kulub või eraldub pikkade elastsete laastudena. Kui aga endas kindel pole, tasub ehitusmeistrilt abi küsida.

Millal pintsel ja millal rull või hoopis pihusti?

Välistöödel puidu värvimiseks rulli ei kasutata, seal sobivad ainult pintsel või pihusti. Kodutingimustes on tavaline töövahend pintsel. Kuid mitte esimene ettejuhtuv. Lahustivärvidele kõlbab naturaalkarvaline, veepõhjalistele on parem sünteetiline, see ei ime endasse vett ega pundu. Ka on värvida mõnusam ja libedam.

Rulli saab kasutada sisetöödel mööbli ja muude siledate pindade värvimisel.

Kui erinev võib olla värvide kestvus?

Puidukaitsevahendite (poolläbipaistvate) iga on oluliselt lühem, kui katvatel värvidel.

Saepind hoiab muldvärvi kindlamalt kinni. Kuid niisugust materjali kasutatakse harva, vaid kuuride ja aedade puhul. Sisekonstruktsioonides veelgi harvemini.

Õlivärv kaotab oma tooni ja sünnipärase läike kiiremini kui vesialuseline, muutub vananedes krobeliseks, krokodillinahaks. Vesialuseline küll kulub, kuid seda on tulevikus lihtsam uuendada. Ka on viimast mugavam kasutada ja see on odavam. Eks nende omaduste järgi tulegi valik teha.