Neeme Lall Foto: Karli Saul

„Elus on kaks mõõdet: üks on seaduslik, vormiline, teine on moraalne mõõde. Minu jaoks on ülimuslik moraalne: keegi ei tohi oma tegevusega kahjustada kellegi teise huve. Nii on öeldud ka pühakirjas,“ tulistab nagu kuulipildujast selle segaduse peremees, vabakutseline kunstnik Neeme Lall. Nii ta ennast tutvustab Harju Elule.

Ja jätkab siis tulistamist: „Olen seda maanteed sõitnud pea 50 aastat. See on üks enimsõidetavaid teid Eestis. Ja siin seisab tankla, üks väheseid Eesti kapitalile kuuluva tanklaketi bensiinijaamu, Krooning. Ma olen ikka mõelnud, et teen siin tankla juures ühe välinäituse, road arti, nagu neid mujal maailmas nimetatakse ja palju tehakse. Ja nagu minagi Soomes ja Gotlandil teinud olen.“

Kõike seda kõneleb halliseguste juuste ja turjaka olemisega kunstnik ühe hingetõmbega. Ja lisab siis hoopis vaoshoitumalt: „Nüüd olen elu tõsiasjadega silmitsi, elu on keeranud mustema lehekülje, või nagu ajakirjandus minu kohta kirjutab – staar on kodutuks jäänud. Ja seda ma olen.“

„Elasin ja töötasin oma vanalinna 100-ruutmeetrises ateljees pea 20 aastat. Nüüd olen pool aastat elanud suvilas. Rahad on läbi, eraisiku pankrotimenetlus lõpufaasis, aga pankrotihaldurit ei huvitanud minu looming, see olevat väheväärtuslik,“ kõneleb rahahädas kunstnik.