Siit see Koogi küla pereansambel mürinal tuleb – ees Kalev Kurs, tema järel Liia, Triinu ja Rauno Koorts. Foto: Sven Arbet

Eestis on kolm Koogi ja üks Moosi küla. Nii võib kohe öelda, et kooki veel saad, aga moosiga on asi hapu.

See Koogi küla, kus Maaleht käis, ongi kujult ümar nagu kook, aga vaat Moosi küla… Moosi külaga on lugu nii vilets, et ei saagi õieti arugi, milline ta on.

Asub ta Leisi vallas Saaremaal ning naabriteks on ühelt poolt Õeste, teiselt poolt Hiievälja külad.

“Mis teil selle Moosi külaga asja?”

Vilma Vagaste elab Hiievälja talus ning näitab otse paksu metsa suunas. Sealt läinud vanasti tee Moosi külla, esimene talu oli Värava, siis Allika, Kipu, Liiva, Tönise, Aru… Praegu on seal täpselt üks elektrita suvemaja.

Küla asemel on mets, kuhu praegusel aastaajal asja jäägritel, metsameestel, jänesel ja rebasel. Ainsa maja kiviaia ääres männi all on maganud põder.

Rahvasuu räägib, et maausulised käisid vanasti Moosi külas äikest kummardamas. Nii kui mürin algas, ruttasid sinna kokku ja tammusid ringi.

Praegu inimese jalajälge lumes ei näe. Pole ka ime, viimane elanik lahkus seitsmekümnendatel ja küla nime sai Moosi vaid vanade heade aegade mälestuseks. Kuigi, kui head need ajad tollalgi olid.

Avalehele
0 Kommentaari