Nii räägibki 67aastane Maria, kuidas ta on aastate viisi käinud oma kunagisele naabrinaisele ahiküttega korterisse puid tuppa toomas ja ahju kütmas. Sest üle 80aastane proua on tema hea tuttav, kellest tal on lihtsalt kahju. Proua ongi eluaeg üksikuna elanud, lähemaid sugulasi tal ka pole.

Kui ühel päeval tuli jutuks, et mis saab korterist miljööväärtuslikus Tallinna piirkonnas, selgus üllatav tõsiasi. Proua teatas, et ühe sõbranna abiga on ta oma korteri juba kirjutanud üsna tuntud ärimehe nimele.

“Uskumatu! Sel ärimehel on ju vara ja rikkust küll, miks siis veel võhivõõra vanainimese korterit himustada? Mina pole seda meest siin küll puid tassimas näinud,” ei jõua heatahtlik Maria ära imestada.

Teine, aga sootuks teistpidine lugu on seotud välismaale suundunud järeltulijatega. Nii leidis välismaaalt koju tulnud tütar ootamatult, et nende maja on ühtäkki kingitud hoolitsevale naabrile.

“Naabrinaine võttis mu liikumisraskustega emalt ära ka pangakaardi, et osta talle süüa. Väljavõtted pangast aga näitasid hoopis suuremaid summasid, mis on arvelt kadunud,” kurdab Maalehele kirjutanud lugeja.

Samas mitmedki end välismaal edukalt sisse seadnud noored ei tahagi enam seda räämas maja ega maad selle ümber. Mingu kellele tahes!

Vanuri vara on ripakil

Nii ongi praegu paljud kinnisvaraga vanainimesed ilma hooleks – või võtab asja ajada hoolitsev naaber, kes tassib toitu, toob puid ja vett, tasuks laseb vara enda nimele kirjutada. Või hoolitseb inimeste eest sotsiaaltöötaja, kes ametlikult ei tohi vara vastu võtta, aga erandeid ikka on.