Kuidas vähendada küttekulusid
OÜ Küttemaailm juhataja Frank Õim ja OÜ Energiapartner ekspert Janar Eelmaa on seisukohal, et kortermaja küttesüsteemi renoveerimisse tuleb suhtuda terviklikult, perspektiivselt ja plaanipäraselt.
Esimene etapp – hästi töötav soojussõlm
“Radiaatorite vahetamine korrusmaja korteris võib anda vaid esteetilise efekti,” räägib Frank Õim.
“Oluline on nende reguleeritavus, mille aluseks omakorda kogu küttesüsteemi tasakaalustus. Küttesüsteemid, mis nõukogude ajal ehitati, olid sellised, et halvimal juhul tuli soojustorustik majja ja jooksis sellest lihtsalt läbi. Sel puhul puudus elanikel igasugune võimalus reguleerida, kui palju hoone sooja tarbib.
Harilikult on sellise elamu korterites ka väga erinevad toatemperatuurid. Ikka vastavalt sellele, millisel korrusel ja majaosas korter paikneb.
1990. aastate algul aitas Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupank Eestit küttesüsteemide renoveerimise esimese, kõige tähtsama etapi juures. Selle raha abil hakati kortermajade keldritesse paigaldama soojussõlmi. Eestis jõuti seda teha umbes 60% kortermajadest.
Soojussõlm töötab nii, et soojusvaheti reguleerib välisõhu temperatuuri järgi, kui palju kaugküttevõrgust hoonesse sooja tuleb. Ainuüksi sellega, kui ei lase soojustorustikku lihtsalt läbi maja joosta, võidetakse küttearvetelt isegi 40–50%.
Kuna soojussõlme eluiga on paraku umbes 15 aastat, võivad need 1990-ndate alguses paigaldatud olla nii füüsiliselt kui ka moraalselt amortiseerunud. Seega on vaja kontrollida, kuidas need sõlmed praegu töötavad.”
Janar Eelmaa teab, et Eestis on piisavalt neidki maju, kus soojussõlme pole üldse paigaldatud. “Soojussõlme soetamine pole tegelikult suure maja peale kuigi kulukas, keskmiselt 100 000 krooni, 30 000 siia-sinnapoole. Kuid ka vananenud soojussõlmede puhul on palju abi sellest, kui kaasajastada süsteemi reguleeriv automaatika.”
Teine etapp – tasakaalustamine
“Töökorras soojussõlmega üksi ei saa veel tagada kõikidesse korteritesse ühtlane soojus,” teab Frank Õim.
“Järgmine etapp on küttesüsteemi tasakaalustamine püstikute vahel. Selleks pannakse püstikutele magistraalliinil peale liiniseade ventiilid. Kui püstikute tasakaalustamist pole tehtud, on otsaseinte tubades külmem ja maja keskel soojem.
Tasakaalustusprojektiga pannakse paika, kui palju millisesse korterisse sooja on vaja. Kui majas ei lähe mõni radiaator üldse soojaks, peitub 95%-lise tõenäosusega viga selles, et küttesüsteemi tasakaal pole paigas.”
Janar Eelmaa mäletab, et kui omaaegsesse ühetorusüsteemiga majja asutas end elama mõni tähtsam mees, lasi ta oma korterisse radiaatoriribisid juurde panna. Teistele jäi neid vähem. Kui nüüd sellele majale tasakaalustamisprojekt teha, tuleb enne kaardistada, milline olukord korterites on.
Tasakaalustamise kuluks kujuneb spetsialistide sõnul 20 000–30 000 krooni maja kohta.
Võib ka juhtuda, et uues või täielikult renoveeritud-tasakaalustatud küttesüsteemiga majas on mõni radiaator ikka külm.
Sel juhul on ehk probleem süsteemi häälestatuses. See tehakse harilikult koos kütteprojektiga ning seisneb süsteemi füüsilises n-ö paika reguleerimises. Selline eritöö maksab üldjuhul mõni tuhat kuni kümme tuhat krooni.
Kolmas etapp – radiaatori reguleerimise võimalus
Kui küttesüsteem seadistatud, tuleb kütte kokkuhoiuprobleem viia iga inimeseni, s.o vahetada vanad radiaatorid termopeadega reguleeritavate radiaatorite vastu.
Siinjuures on vaja teada, et näiteks Danfossi termopeadel vastab number 1-le 8 kraadi, 2-le 16 kraadi ja 3-le 20 kraadi toasooja. Keerates termopea 5-le, saame teoreetiliselt 28-kraadise õhusoojuse.
“Just teoreetiliselt,” möönab Janar Eelmaa. “Kui maja soojussõlmes on maksimaalne temperatuur seadistatud, ei aita ka termopea kruttimine.
Suurim mure on see, et just reguleeritavate radiaatorite ja torustiku vahetus on kallis, umbkaudu 300 kr ruutmeetri kohta.
Samas pole mõtet vanale radiaatorile kallist termoventiili vahele panna, sest vana radiaator hakkab eritama katlakivi ja ummistab ventiili lihtsalt ära.”
Arvutame, kui palju toatemperatuuri reguleerimisega kulusid kokku hoiame. Väidetavalt mõjutab üks kraad toasooja küttearve kõikumist 5%. Kui 20 kraadi asemel keerata tuppa 28-kraadine soojus, tõuseb küttearve 40%.
Neljas etapp – individuaalne arvestus
Tõelisest kokkuhoiust saab rääkida sel juhul, kui igal korteril on omaette soojamõõtur. Sest Eesti inimene mõtleb ikka: kui mina hoiangi energiat kokku, siis minu naaber seda kindlasti ei tee. Seega keeran ka ise termopea 5 peale.
“Isegi uutes majades on individuaalset arvestust vähe rakendatud,” teab Frank Õim. “Kuid sinnapoole liigutakse. Saksamaal on individuaalne arvestus kohustuslik.”
Mõlemad mehed on seda meelt, et individuaalset arvestust võib rakendada vaid küttesüsteemi täiusliku seadistuse puhul – et mitte küttearvetega karistada näiteks otsakorterites elavaid inimesi. Ja loomulikult saab arvestust teha vaid juhul, kui elanikul on võimalik oma küttekulusid ise reguleerida.
“Korterist väljudes kustutame tuled,” räägib Janar Eelmaa. “Aga minul on juba 10 aastat harjumus, et kui hommikul välja lähen, keeran termostaadi 2 numbrit madalamaks. Koju tulles taastub termostaati keerates normaalne temperatuur umbes poole tunniga. Kui nädalavahetuseks ära sõita, on paras panna toasoe umbes 15–18 kraadi peale.”
Eelmaa on ka selles suhtes eesrindlik, et kuigi tema radiaatoritel on termoventiilid peal, siis korteril eraldi mõõtjaid pole. Sel juhul läheb sääst või raiskamine kogu maja küttearvele.
Miks radiaator on vahel külm
Janar Eelmaa kordab, et maja küttesüsteemi tuleb vaadelda tervikuna. Kui vana küttesüsteemiga hoones ühe korteri radiaatorid välja vahetada, võib see kogu süsteemi tasakaalust välja viia – näiteks uued või hoopis vanad radiaatorid jäävad külmaks. Tasakaalustamise pool tuleb sel juhul kindlasti taas üle vaadata. Mõistlik on kohale kutsuda energia-audiitor või kütte projekteerija-konsultant.
Probleem võib tekkida ka siis, kui majas on ühetorusüsteem, aga ülakorruse uued radiaatorid on ebamõistlikult suured. Sel juhul võivad viimased osa alumistele korrustele ettenähtud soojusest ära võtta.
Kahetorusüsteemi puhul, kui radiaatoril on termostaatventiilid koos ventiili all olevate seadeventiilidega, pole risk nii suur. Aga kui termostaatventiili ei ole, on risk olemas – sest miski ei piira sooja hulka ning vesi voolab ikka sinna, kus tal on lihtsam voolata.
Sageli nurisevad inimesed, et kütteperiood on alanud, aga radiaatorid on kas täiesti või pooles ulatuses
külmad.
“Õigem on jälgida, milline on toasoojus. Kui toas on 21 kraadi sooja ning radiaator külm, tuleb teid ainult õnnitleda,” muigab Janar Eelmaa.
“See tähendab, et tuppa paistev päike, korteris viibivad inimesed ja elektroonika on toa paraja temperatuurini kütnud ja teie kulud küttele vähenevad.
Termostaatventiili põhieesmärk radiaatori ees ongi ju see, et kui ruumi tekib vaba soojus, siis ventiil automaatselt sulgub. Vedeliku vooluhulk radiaatoris väheneb, tänu millele väheneb ka energiatarve soojusvahetis või katlas ning tekibki energia
kokkuhoid.”
Veel kokkuhoiuvõimalusi
- Kui tõmbate radiaatori ette paksud kardinad, aga termostaat on 5 peal, siis maksate rohkem, kuid soe ei pääse tuppa.
- Kui kuivatate radiaatori peal pesu, fikseerib termostaat, et kogu aeg on külm, ning uhab soojust juurde.
- Tark tegu on paigaldada radiaatori taha foolium, mis kiirgab soojust tuppa tagasi.
- Kortermajas pole vaja trepikodasid hoida sama soojana kui tube. Talvelgi piisab seal temperatuurist, mille juures torud ei jäätu. Koridori sisenete ju niikuinii välisriietes.
Vahel on nurisetud: renoveerisime küttesüsteemi, aga arved on hoopis tõusnud. Tegelikult selgub, et soojuse tarbimine on ligi 25% vähenenud, kuid kütte hind vahepeal kallinenud. Et nafta hinna langust pole lähima 10 aasta jooksul ilmselt ette näha, tuleb ikka ja ainult mõelda soojuse kokkuhoiule.
Maja soojustamist peavad mõlemad mehed hoopis teiseseks teemaks. Reegel on: enne vaata üle energiamajandus, siis soojusta. Soojustamine toob pealegi kaasa ventilatsiooniprobleemid.
“Eesti inimene on nõus maksma ilusa värvilise asja, sooja otsaseina eest,” teab Janar Eelmaa.
“Aga selle asemel võiks juhatus palgata energia-audiitori või -konsultandi, kes teeks arvutused tasuvusaegadega, mida mis järjekorras on mõistlik renoveerida.”
Loomulikult oleks parim, kui majas suudetakse kokku leppida hoone terviklikus renoveerimises ühekorraga, mis tagab kõige parema ja säästlikuma lahenduse.
Praegu on rasked ajad, ühistute rahakott õhuke. Frank Õim on seda meelt, et ühistu üks ülesandepüstitus talvele vastu minnes võiks olla süsteemi parima toimimise tagamine.
Pole küll mõeldav, et kõik probleemid kohe lahendatakse, kuid kontrolli käigus võib selguda, et tegemata on mõned elementaarsed asjad.
Võib-olla on soojustorustik 10–15 aastat läbi pesemata ja vesi ei voola läbi, mistõttu tekivad väga suured kaod. Või võimaldab automaatika öösel temperatuuri alandada, aga seda ei kasutata jne. Need vead saab küllalt väikese vaeva ja rahaga kõrvaldada.
