Tamme sõnul on tal sellest kahju, sest fännina tunneb ta puudust ehtsatest laatadest. Sinna, kus igal sammul on tunda raha lõhna, teda aga ei kisu.

Lapsed salaja sisse

Oma tünnide ja muu puukaubaga juba 15 aastat laatadel käinud OÜ Puunõu juht Neeme Habakuk Avinurmest tunnistab samuti, et laadad on läinud kommertslikuks, korraldajad tahavad kõigilt raha välja pumbata. Nii ostjailt kui müüjailt.

“Algaastail ei olnud kohamaksu, andsin mingi oma toote, mis läks siis näiteks rahvale loosi,” meenutab ta.

Nüüd on enamikus paikades kohamaks ja tavaliselt ka väga ränk. On kohti, kus ühe jooksva meetri eest küsitakse 20–30 eurot.

Kuna neil oma toodete suuruse tõttu pole paarimeetrise müügipinnaga midagi peale hakata, vähemalt 6 meetrit tuleb võtta, kaaluvad nad minekut alati tõsiselt.

Habakuk leiab, et sissepääsumaksuga ei tohiks üle pingutada. Kui see on kallis, läheb perega tulek kulukaks. Samas teeb see konkreetse ostu kalliks ka neile, kes tulevad kindla sooviga midagi koju viia ega hooli meelelahutusest. Kuulsamatel laatadel aga hind ei peleta, sest sinna tullakse ikkagi rohkem melu nautima, lisab ta.

“Ainuke, mis mulle ei meeldi, on rahaline sissepääs, paljud jätavad seepärast üldse tulemata,” räägib Palamusel Kõlleste kommimeistrite maiustusi müüv Kaie Järveots.

Ta meenutab suvist käiku Rakvere vanakraamilaadale, kus nägi, et kahe lapsega pere keeras väravas tagasi, sest kolm eurot näo peale oli neile liiast. Ema läks üksinda sisse ja isa kahe lapsega jäi ootama.

“Andke andeks, aga ma lasksin lapsed salaja sisse, et minge emmele järele,” tunnistab ta.

Nelja poja emana (nood on nüüd küll juba suured), teab ta, kui raske on perega sellist väljaminekut lubada. Kui kuidagi muidu välja ei mängi, siis üle ühe euro ei tohiks see olla.

“Lapsed peaksid aga kindlasti täiesti vabalt sisse saama, olenemata sellest, on ta siis kolme- või 16aastane,” märgib ta. Pigem võiks müüjatele panna kohamaksu suuremaks.

Sama meelt, et pilet võiks odavam olla, sümboolne üks euro, on ka Pruuli Puukooli omanik Riho Pruuli.