Kuna Ameerikas paljudes piirkondades lepatriinusid looduslikult ei ela või on neid väga vähe, on nendest saanud müügiartikkel. Lähed poodi, ostad paar kilokest, lased kodus aeda lahti ja lehetäid hävivad vuhinal. Kõik tundub väga orgaaniline ja loodussõbralik. See on siiski vaid üks vaatenurk. On olemas ka teine, mis sugugi orgaaniline ega öko pole.

Lepatriinusid, keda poes müüakse, ei kasvatata kasvandustes, nagu esmapilgul arvata võiks, vaid need korjatakse kokku loodusest. Sellega kahjustatakse ökosüsteeme koguni kahel viisil. Esiteks jääb triinusid aina vähemaks seal, kust neid korjatakse. Ja teiseks, kui nad viiakse keskkonda, kus neid looduslikult niigi väga vähe, söövad nad küll kõhu lehetäisid täis, kuid hukkuvad liigina vaatamata sellele, sest paljunemistingimused pole sobivad.

Lisaks sellele ei pruugi nad purgist lahtilastuna üldse teie aeda püsima jääda. Võib juhtuda, et naabri omas meeldib rohkem. Pidama jäävad nad tavaliselt siis, kui söögipoolist (loe: lehetäisid) on tõesti palju. Kõikidele liikidele ei meeldi aga sugugi mitte need lehetäid, kes roosidel elavad. Mõned vajavad hoopis teistsuguste maitse-eelistustega lehetäisid.

„Miks triinudega USAs äritseda ja neid suurtes kogustes korjata saab?“ küsib Maaleht.ee teemasse juhatanud Inglismaal elav eestlanna. Ja vastab ise: „Proovi sa Eestis purgitäit lepatriinusid korjata. Jäädki korjama! Ameerikas aga aitavad ärile kaasa mäed, kuhu lepatriinud talvituma lendavad.“ Seal kogunevad nad tuhandete, et mitte öelda miljonite kaupa kaljunukkidele, kust neid siis hea n-ö kamaluga kotti ajada.

Lisaks sellele kahjustavad võõrliigina aedadesse sisse toodud kommertstriinud ka uue asukohapaiga loodust. Hoiatavaks näiteks võib siinkohal tuua Prantsusmaa, kuhu omal ajal osteti Aasiast sisse lepatriinu Harmonia axyridis (tuntud ka kui aasia või jaapani lepatriinud). "Tulnukad“ osutusid aga haruldaselt aplateks, pannes nahka nii kohalike, looduslikult paikkonnas elanud lepatriinude toidu kui ka triinud enesed. Viimaste arv kümne aasta jooksul dramaatiliselt kahanenud.

Prantsuse aednikele on seetõttu antud püha käsk laiaks astuda iga Harmonia axyridis lepatriinu, keda nad oma aias näevad. Mis on jällegi kahe otsaga asi, sest selleks, et surmata õige mardikas, peab väga hea putukatundja olema, et kiiresti ja täpselt kindlaks teha, kellega tegu. Mitte kõik kohalikud lepatriinuliigid ei näe välja klassikaliselt tavalised – viie või seitsme musta täpiga punastel tiibadel –, mitmeid neist on teistsugused ning kogenematu silm võib nad ekslikult harlekiinlepatriinudega segamini ajada.

Harmonia axyridison lepatriinudel on lisaks veel üks häiriv omadus: nende esijalgade pinnal olevad erilised näärmed eritavad ärrituse korral äärmiselt vastiku lõhna ja maitsega oranžikat hemolümfi (see on tegelikult omane kõigile lepatriinudele). Kui neid lepatriinusid on massiliselt viinamarjaistandustes ning nende eritatud hemolümf satub viinamarjadele, millest hiljem veini valmistatakse, rikub see veini maitse.

Seega on loodussõbralikul aednikul parem leppida teenustega, mida aia hooldamisel pakuvad looduses elavad lepatriinud või kasutada lehetäidest vabanemiseks mõnd muud ökoloogiliselt sobivat meetodit.

Tee näiteks nii:

- Lepatriinude aeda meelitamiseks loo talle soodsad talvitumistingimused: jäta kusagile varjulisse aianurka väike lehehunnik, kus nad talve üle elada saavad.

- Ära kasuta laia spektriga putukamürke, need tapavad ka lepatriinud.

- Vajadusel kasuta selektiivseid või orgaanilisi putukamürke.

- Kasvata taimi, mis lepatriinudele varjupaika ja sööta pakuvad: ilmalill, kurereha, köömen, soolikarohi, raudrohi, koriander, till, ristik, hiirehernes, kaunviljad.