Lüübnitsa sibulakasvatus sõltub lapselapsest
Soe augustipäike on nagu tellitud, et töölistel põllul hõlbus askeldada oleks. Üle taevalaotuse triivivad üksikud paadikujulised rünkpilved, justkui meenutades tõsiasja, kui väheks on jäänud paate, millega siin rannaäärsest Lüübnitsa külast kalal käiakse.
Inimesigi jääb aastast aastasse vähemaks. Praegu elab neid siin 88.
Põhjusi poleks vaja kirja pannagi, need on sellised nagu igal pool mujalgi – noored lähevad ära, vanad jäävad.
Need aga, kes jäänud, on tegusad ja usinad, lausa nii, et nooredki tulevad nende juurde tagasi. Vähemalt sibulahooajaks. Nii istubki põliselanik 75aastane Valentina Dõrlova nüüd oma laste ja lapselapsega põllul ja teeb sõna tegelikus tähenduses käsitööd.
Tonn maha, viis üles
Pisiasi, et memm hiljaaegu oma käe trepilt kukkudes murdis, ei takista teda. Nuga välgub kipsi seotud käes nagu lihunikul. Kuldsed kerad lendavad teineteise järel pange.
Tonni jagu sibulaid, mis kevadel ükshaaval mulda pisteti, on nüüd vaja üles võtta. Tonni asemel tuleb aga noppida viis-kuus ning iga mugul käte vahel läbi lasta, otsad ära lõigata ja muld maha pühkida.