Ivari Padar, Tarmo Tamm, Urmas Kruuse ja Merry Aart. Foto: Maaelufoorum

Ivari Padar: EL-i ühine põllumajanduspoliitika lepitakse kokku, teiseks valmistab maaeluministeerium ette põllumajandus- ja kalandusstrateegiat. Kolmas pool on poliitiline tahe. Ükskõik, kes meist ministriks läheb, siis seal väga palju laiamise ruumi ei ole.

Helir-Valdor Seeder: see, mis erakondade programmides kirjas on, on poliitiline elurikkus. ÜPP on väga Euroopa-keskne ja vaesematel liikmesriikidel on seda mõjutada võimalik suhteliselt vähe, peamise suuna annab see, mis lepitakse kokku Brüsselis. Kui kellelgi on illusioon, et järgmine maaeluminister praeguseks kokkulepitu osas midagi kardinaalselt muudab, siis seda ei juhtu, praeguseks on juba kolm neljandikku asju paika pandud. Küsimus on, kui palju leitakse siseriiklikult põllumajanduse jaoks raha.

Merry Aart: Maaelu ja põllumajandus peaksid oleme erakondadeülesed, kõik peaksid vaatama vastutustundlikult tulevikku, et suudaksime oma rahva ära toita.

Tarmo Tamm: Võin kinnitada, et sellel valitsusel on olnud koostöö põllumajanduse toetamiseks. Uuel perioodil Eesti põllumehele esimesest sambast toetus kasvab 26%, teisest sambast väheneb, kuid kui kaks sammast kokku lüüa, siis kasvab kokku 19%.

Urmas Kruuse: Kui räägitakse toetustest, siis räägitakse vähem sellest, kuidas toetused tekitavad riigi sees ebatervet konkurentsi. Meie tänane soov ja loogika oleks see, et vahendeid tuleks kasutada võimalikult
palju nii, et efektiivistada tootmist.

Kaul Nurm: Vabaerakond tahab, et olemas oleksid nii väiksemad kui ka keskmised talud. Kui neid ei toetata, siis võibki alles jääda vaid suurtootmine, nagu see oli nõukogude aja lõpus. Ma ei väida küll, et Brüsseli otsused tulevad meile nagu loodusõnnetus ja me ei saa isegi midagi mõjutada. Vaatame kõrgemad nõuded üle ja üleregulatsioonid tuleb maha niita, siis on tagatud võrdsemad tingmused.