Mitte sugugi. Olen veendunud, et isegi Vene demokraatide seas püsib ikka veel kujutelm – ja paraku veel õige kaua –, nagu tuleks Vene riik selle vanades piirides või veelgi suuremana üles ehitada.

Kui suureks peate te ohtu, et Moskva ajab ka Eesti suhtes sõjalistel jõuvõtetel tuginevat poliitikat?

See oht püsib. Sest läänes leidub alati poliitikuid, kes, nagu tookord 1938. aastal Münchenis, pöörduvad sobingupoliitka teele. See aga oli lühim tee Teise maailmasõjani.

Saksamaal, aga ka Prantsusmaal ja Inglismaal ja Poolal ning ennekõike Venemaal tuli selle eest ränka hinda maksta. Vene pool katsetab jätkuvalt ja üha uuesti, kui kindel Euroopa usk Euroopasse õigupoolest on.

Kas eestlased hakkavad vastu, kui Vene pool peaks üritama uuesti Eesti riiki oma kontrolli alla võtta?

Loomulikult. Võite selles täiesti kindel olla. Me teeme seda, mis Münchenis tegemata jäi. Meie võitleme.

Aga Moskva hoiatused sage­nevad?

Siin ei puudu loogika. Venemaa püüab kaitsta seda, mis on ühe osa elanikkonna jaoks ülev eesmärk, taastada endise impeeriumi piirid.

Venemaal on raske aru saada, et tema tulevik on tema kultuuris, eraomanduses, vabaturukaubanduses. Selle idee mõistmiseks kulub rohkem aega, kui bolševikel kulus vastupidiste põhimõtete pealesundimiseks.

Kuid Vene sõjavägi on endiselt koondunud Pihkva regiooni?

Jah. Omakorda tahaksin öelda, et kohe pärast iseseisvuse taastamist alustasime inimeste ettevalmistamist ja rahaliste vahendite eraldamist idapiiride kaitseks.

Kuid me ei kavatsegi siia luua Berliini ega Hiina müüri. See on kaasaegne piir, suletud kõigele, mis võiks heita varju kahe naaberriigi suhetele: illegaalsetele relvakaupmeestele, narkootikumidele, rahvusvahelistele kriminaalkurjategijatele.

Mõne nädala eest kohtusin ja vestlesin kaua ning sõbralikult Venemaa piirivalvevägede juhataja kindralpolkovnik Andrei Nikolajeviga. Teda rõõmustas suurepärane Eesti ja Vene piirivalvurite koostöö. Tänu sellele on vähenenud ka probleeme piiridel.

Andrei Nikolajev võrdles Eesti piirivalvurite professionaalsust ja oskusi Soome piirivalvurite omaga. Ma olen selle üle uhke.

Milline on teie meelest Euroopa riikide poliitika Venemaa ja Balti riikide suhtes?

Mis puutub meie olukorda, siis selles suhtes ilmneb eurooplastel palju teadmatust, võltsmoraali, egoismi. Siin ei ole suurt vahet üksikisiku ega riigi vahel: kõik uus tõrjutakse esialgu endast eemale.

Kui uus on siiski juba ennast maksma pannud, tahetakse seda võtta kui vana pikendust. Ei soovita probleeme.

Alles siis, kui on juba liiga hilja, kui kriis haarab juba kõrist, hakatakse pead murdma, kuidas kriisi vältida. Sealjuures on eriti tähtis, et Euroopa ja lääs püüaksid takistada Neljanda maailmasõja puhkemist.

Te räägite Neljandast maailmasõjast, mitte Kolmandast?

Ei ole suvatsetud märgata, et pärast 1945. aastat ja Berliini müüri algas Kolmas maailmasõda. See toimus Koreas, Vietnamis, Kambodžas, Laoses, Aafrika Sarvel, Angolas, Namibias, Nicaraguas. See sõda maksis miljoneid inimelusid – ainult et eurooplaste verd seal vaevalt voolas.

Järgides teie mõttekäiku, võiks tulla järeldusele, et sõda Bosnias, võitlused Tadžikistanis või Abhaasias oleksid otsekui avamäng Neljandale maailmasõjale.

Niisugune oht on olemas. Vahe seisneb ainult selles, et Kolmandat maailmasõda juhiti keskelt NSV Liidust.

Nüüd see enam nii ei ole. Kui läänemaailm ei ole küllaldaselt aru saanud, et on kujunenud uus olukord, millest võrsuvad uued, teistsugused ohud.

Sellega jõuan ma Eesti ja tema probleemide juurde. Eesti on ikka veel erand positiivses mõttes.

Eesti on Kesk-Euroopa üks osa, kus pärast 50aastast nõukogude okupatsiooni taastati iseseisvus, kus toimusid vabad valimised, ning kus praegu pole etniliste konfliktide pärast pidanud voolama tilkagi verd. Sedasama ei või pärast Rosto­cki sündmusi jne isegi enam Saksamaa kohta öelda.

Euroopas räägitakse praegu üha valjemini sellest, et Venemaad on vaja Tšetšeenia eest karistada. Kõneldakse ka majandussanktsioonidest. Milline on Eesti seisukoht?

Kuna me seisame Euroopa Liidu lävel, siis oleme loomulikult Euroopa üldsusega solidaarsed. Isiklikult tahaksin öelda, et mina näen probleemi teisel tasandil.

Esiteks suhtun ma skeptiliselt sanktsioonidesse Venemaa vastu. Ma ei usu, et neid Venemaal mõistetakse, kuna informatsioonivabadus on seal oluliselt ahenenud.

Teiseks on teatav problemaatilisus ka sanktsioonides endis.

Tänapäeva maailmas võivad sanktsioonid olla väga rängad ning seepärast tuleb nendega väga ettevaatlikult ümber käia. Sanktsioonidega võib paljutki saavutada, kui nende moraalne kaal on väljaspool igasugust kahtlust.

Nii tohutu suurriigi puhul, nagu seda on Vene Föderatsioon, jäävad sanktsioonid tähelepandamatuks. Sanktsioonidel võib muidugi olla oma moraalne tähendus, kuid see vaevalt jõuab sõjaväe juhtkonnani. /…/

Olen täiesti veendunud, et Venemaa sõda Tšetšeenia vastu on määratud moraalsele läbikukkumisele. Sõda võib hävitada rahva, ning vaevalt keegi selles kahtleb. Probleemid aga vaid lisanduvad. Sõda seab üles lõksu: ka muid probleeme hakatakse lahendama pigem jõu kui sooviga mõista teise poole probleeme ning leida see ühine, mis on alati olemas.

Venemaa hoiatab endiste nõukogude vabariikide NATOsse vastuvõtmise eest.

1940. aastal süüdistas Moskva Eestit, et see tahab teda öise äkkrünnakuga vallutada ja hõivata. Sellist retoorikat ei saa võtta tõsiselt. NATO – sündinud külma sõja lapsena – kasvab sisse täiesti uude rolli – maailmasandarmi rolli, kui läheb ameeriklaste tahte kohaselt. Sellega on Venemaal raske leppida.

NATO ei ähvarda Venemaad, ta kaitseb ebastabiilsuse eest. Homseks ohuks ei ole territoriaal- või piirisõjad, vaid konfliktid riigis, regioonis, linnas. Sellepärast on Kosovos mängus väga palju. NATO satub seal olukorda, kus on oht kaotada osa oma autoriteedist, ja see ei sõltu mitte tankidest, vaid esmajoones poliitilisest tahtest.

Kuivõrd olulised on Eestile majandussuhted Ukrainaga ja missuguseid prioriteete te nendes näete?

Mida kaugemal üks või teine maa meist asub, seda vähem huvi ta meile majanduslikus mõttes pakub.

Ma mõtlen, et osalt olen ma sellega teie küsimusele juba vastanud: me ei ole kunagi pidanud Ukrainat kaugeks maaks, meie teadvuses olete teie (vastus on antud Ukraina lehele – toim) endiselt meie head ja lähedased naabrid.

Kui tulevased Euroopa Liidu liikmed oleme me väga tihedalt seotud Poolaga. Sellest võib teha järelduse, et Eestil ja Ukrainal on ühine majanduspiir. See on väga hea stardiplats, et kooskõlas nende rahvusvaheliste lepingutega, millele meie riigid on alla kirjutanud (ja neid lepinguid on kenake hulk), teha kvalitatiivne hüpe meie majandussuhete arengus.

Kuidas hindate perspektiivi luua Balti−Musta mere liit, mille idee on, nagu kirjutas [ukraina luuletaja Tarass] Ševtšenko, ‘’kord kerkib pinnale, ja siis vajub jälle põhja’’?

Igal aktiivsel riigil on alati majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised suhted kõigi nelja ilmakaarega. Eesti jaoks on lähedased suhted Ukrainaga täiesti loomulikud. See ei tulene üksnes tõsiasjast, et Eesti Vabariik kirjutas ühe oma esimese rahvusvahelise lepingu alla Ukraina Nõukogude Vabariigiga. 1922. aastal?

Jah! Me oleme huvitatud sellest, et need sidemed ei jääks paberile, vaatamata sellele, et nüüd eksisteerivad hoopis teised riigid.

Ma ei tahaks süüvida majandussidemete üksikasjadesse, jätkem see meie kaupmeestele, ärimeestele. Kuid poliitilises plaanis oleme koostööst vägagi huvitatud.

Ma tahaksin väga, et Ukraina seaks võimalikult kiiresti sisse majanduslikud ja kultuurialased sidemed Euroopa Liiduga. Selleks on vaja ellu viia reforme, umbes selliseid, millega Eesti on end heast küljest näidanud. Me saame muidugi aru, et Eesti on väga väike maa ja siin on reforme teostada palju lihtsam kui Ukrainas.

Koostööd hiiglaslikus vööndis ‘’merest mereni’’, mis ühendab põhja ja lõunat ning kus meie mõlemad maad asuvad, on muidugi vaja arendada.

Millisena te võiksite kujutleda tuleviku Eestit?

Meil on olemas maailma parim kapital: intellektuaalne kapital, mida on kasvatatud Euroopa traditsioonide vaimus. Lisaks sellele tunneme me ka hästi Venemaad. Eesti hakkab tulevikus etendama üsna erilist rolli, mis meenutab pisut Šveitsi, pisut Singapuri ja Põhja-Euroopat. Eestisse tullakse investeerima.

Meil on väga hea väljaõppega ja praegu veel odavat tööjõudu. Oleme täiskäigul teel Euroopasse – kuid mitte selleks, et ennast Euroopale kaela riputada. Me kavatseme Euroopale öelda, mida too peab tegema, kui ta tahab edasi jääda Euroopaks.

Millised on suurimad ohud Eesti julgeolekule ja omariiklusele?

Suurimaks ohuks on meie endi laiskus ja rumalus.

Allikas:

Die Welt, 5. apr 1993;

Luup, 23. dets 1996;

Lietuvos Rytas, 20. aug 1997; Spiegel, 15. märts 1999;

Izvestija, 2. apr 1999;

Stolitšnõje Novosti, 20.–27. apr 1999; Kommersant Daily,

17. dets 1999; Politique

Internationale, jaan 2000;

Võrumaa Teataja, 30. märts 2000; Eesti Päevaleht,

7. juulil 2000; Golos Ukrainõ,

3. jaan 2001; Le Figaro,

26. juuli 2001


PRESIDENT MERI MÕTTEID VALIMISTEST

Riigikogu valides kujundame valitsust ja valime ka presidenti

“Valimistulemused puudutavad igaühte, linnameest ja maameest, noort ja vana, ja see on valija otsustada, kas tulemused vastavad tema huvidele või ei vasta.

Riigikogu valides kujundab eesti rahvas samaaegselt oma valitsust, kelle määrused ja otsused vormivad vahetult teie igapäevast elu, ning Riigikogu valides valib rahvas ka oma tulevast presidenti.

Niisiis tuleb teil nõudlikul pilgul selgust luua Eesti poliitiliste erakondade programmides ja erakondade suutlikkuses programmilisi lubadusi senises Riigikogus teostada. /…/ Oleme lihtsalt väga väikese rahvaga väga väike riik, kus kõik peavad käised üles keerama, eriti noored.

Noorenev Eesti võikski olla meie seitsmenda Riigikogu valimiste üldnimetus, ja siinjuures ei pea ma silmas sünniaastat, vaid õppimisvõimet.”

24. veebruaril 1995


Autoritaarsed poliitikud ei usalda rahvast

“Uue Riigikogu valimiseni jääb kaks nädalat. Tahan rõhutada, et valimistel osalemine on kõige võimsam vahend, millega kodanik saab riigi, valitsuse ja iseenda käekäiku mõjutada. Need, kes valimise asemel kirumisega piirduvad, võiksid endalt küsida: miks polnud Vene ajal valimistest juttugi, aga kirumist teatud piirides salliti?

Kui ükski erakond pole 100% vastuvõetav, siis valigem see, mille poliitika tundub valijale kõige enam Eesti edenemisele suunatuna. Pidagem meeles, et demokraatlikus riigis otsuseid ühiskonna arengu kohta teevad kodanikud, ning vastavaid lahendusi teab rahvas, mitte poliitbüroo või peasekretär.

Päev, mil me ütleme oma sõna, on 7. märts. Tahan eriti noortele valijatele meelde tuletada, et sel päeval on meil igaühel rohkem võimu, kui on ministriportfellis peidus.

Ühtlasi tahaksin hoiatada nende poliitikute eest, kes kasutavad autoritaarseid ja ebademokraatlikke vahendeid. Kiiresti muutuvad ajad on inimeste sekka külvanud ebakindlust. Inimesed otsivad julgustust karmist käest ja magusatest lubadustest. Autoritaarsed poliitikud, kes seda ära kasutavad, ei usalda tegelikult rahvast ega oma kaasvõitlejaid, neid piitsutab tagant ennekõike võimuiha. Nad on Eestile sise- ja välispoliitiliselt murettekitavad. Kuidas neid ära tunda? Kordan seda, mida ütlesin juba valimiste väljakuulutamisel: hinnake poliitikuid nende tegude, mitte nende sõnade järgi.”

24. veebruaril 1999


PRESIDENT MERI MÕTTEID VALIMISTEST

Valimised ei tähenda võimalust hääletada ekraaninägude poolt

“Valimised ei tähenda võimalust anda oma häält teleekraanilt tuntuks saanud liidri poolt. Valimistel saab sisu ja mõtte meie põhiseaduse lause, et kõrgema võimu kandja on rahvas – nimelt just teie, armas kaasmaalane, teie pere, teie naabrid, teie üleaedsed.

Peate kõigepealt hindama, kuidas olete rahul eelmise nelja aastaga Eesti Vabariigis. Ja selle põhjal otsustama, millised jõud valitsevad Eestit järgmised neli aastat.

Teile võidakse valimislubadusi nagu magusat putru lusikaga suhu toppida. Olge nõudlikud, pidage meeles, et valimiseelne aeg on ennekõike kahekõne aeg. Teie õigus ja kohus on küsida, kes on ühe või teise erakonna ministrikandidaadid. Esitage oma küsimusi julgelt ja nõudlikult, siis te saate ka vastuseid, mida kaaluda ja hinnata.

Tasakaalukalt valida saab Eesti kodanik üksnes siis, kui ta oma otsuses toetub informatsioonile, ausale informatsioonile. Eesti ajakirjandusel on siin vastutusrikas osa täita. Niisiis on aeg kokkuvõtteid teha, hinnangut anda neli aastat juhtinud meeskonnale, otsustada, kas jätkata vanaga või valida uus. Võim on teie käes, lugupeetud valijad, ja nüüd algab mõtlemise ja tegutsemise aeg. Pärast on hilja nuriseda. /…/

Ajad on karmid, aga ka eestlane oskab olla karm. Meie riik vajab tõhusat ideederikast juhtimist, mitte ajutisi või nõrku või kõhklevaid valitsusi. Ma loodan teie kodanikutahtele, ma loodan, et need valimised kujunevad valimisteks stagnatsiooni vastu.“

Riigikogu 9. koosseisu valimiste väljakuulutamisel

1. detsembril 1998