Katri Raik ja Narva kolledž, kes neid jõuaks lahuta? Maja, millesarnast Eestis teist ei ole. Naine, kellesarnast Eestis teist ei ole. Ja nende kohtumise põhjus – jätkuvalt müstiline Narva linn. Foto: Sergei Stepanov

Täna kinnitas Sisekaitseakadeemia rektor Katri Raik Delfi reporterile, et ettepanek asuda Andres Anvelti järel siseministriks, on tehtud talle. Raik ka nõustus sellega.

Homme õhtul koguneb sotsiaaldemokraatide juhatus, kus suure tõenäosusega Raik uueks ministriks ka kinnitatakse.

Avaldame siinkohal neli aastat tagasi Maalehes ilmunud intervjuu.

***

Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik on 15 aastat üritanud Eestit Narva viia. Milline on tema vastus küsimusele, kuidas võiks Eesti sünnipäev saada ka Eesti venelastele pidupäevaks?

Isamaa sünnipäeva, 24. veebruari hommikul, kui enamik Eestist veel magab, seisab Katri Raik koos aatekaaslastega meie idapiiril, tervitab vabariigi valvurina päikesetõusu. Nii juba aastaid.

Eesti on tema elamise viisiks, sest Narvas muul moel ei saakski. Ta on vaimustava kolledžihoone ehitaja ja koolidirektor. Missioonipreemia, riikliku aumärgi ja aasta naise auhinna laureaat.

Nüüd lisaks ka lugejaid vapustanud raamatu “Minu Narva” autor. Raamatust kumab selline uskumatu nukrus, et võtaks või peatäie viina.

Raigil on mitu ametit, aga üks missioon – Eesti viimine Narva. Võimatu missioon?

Raik püüab viisteist aastat Narvas, Narva eestlasedki püüavad, venelasedki pingutavad. Narva jääb ikka paigaks, kus mõnes kohas tuleb Eestit tikutulega otsida.

***

Peate vist igal aastal avalikkusele selgitama, mis toimub Eesti Vabariigi sünnipäeva ajal Narvas, suuruselt Eesti kolmandas linnas?

Jah, igal aastal tuleb 23. veebruaril Eesti ajakirjandusse üks ja sama uudis: Narvas ei tähistata Eesti Vabariigi aastapäeva. Kas kirjutaja ikka teab, et igal aastal 24. veebruaril päikesetõusu ajal koguneb Narva linnusesse Eesti lippu heiskama kolmsada kuni seitsesada inimest?

Kui elaksin Tallinnas või Tartus, ei veenaks keegi mind veebruarihommikul poole seitsme paiku sellisele üritusele minema. Aga üks motiiv, miks end nii vara üles ajan, on see, et päike tõuseb Narvas 14 minutit varem kui Tallinnas. Tahan enesele meelde tuletada: Eesti algab Narvast. See on üks helge Narva hetk, rituaal.

Mida teha, et iga Eestis elav vene inimene tunneks – see on tema pidupäev?

Meie lipuheiskamisel pole ainult eestlased. Aga samas on 24. veebruar Narvas vaba päev pärast 23. veebruari, mida tunneme meestepäevana, Venemaal tähistatava isamaa kaitsja päevana. On üks totter nali: mis on vene mehe suurim õnn? Vastusena kõlab: 24. veebruar, kui on vaba päev pärast 23. veebruari. See on aga saatuse tahtel kokku langenud. Pole mõtet energiat kulutada, et mõelda, kellel pidupäev on.

Samas tõden − igal aastal on Narvas aina vähem Eesti lippe. Eelmisel aastal sõpradega kogunisti otsisime neid. Kurb, et Eesti riik on Narvas oma positsiooni kaotanud. Kas oleme seda tahtnud? Kui eestlased Võru-, Valga- või Põlvamaal Narvast räägivad, siis küsivad nad pigem keele kohta. Mina räägin meelsusest, Eesti riigi omakstunnistamisest.

Arutasime sõpradega, et terve Narva tuleks paksult täis riputada sinimustvalgeid lipukesi. Tulesid, vilkuvaid kirju. Selleks et inimestele tuleks meelde, mis päev on 24. veebruar. Arutasime ka, et kust raha saada ja mõistsime: Eestis integratsiooniraha sellise projekti jaoks pole. Integratsioonirida, et kaunistada üht linna Eesti sünnipäevaks, ei ole lihtsalt olemas.

Kas läbi Eesti lipu muutuks venelaste meelelaad?

Ma olen näinud meelelaadi muutumist eestlastest sõprade tekkimise järel. Vahel lapsed käivad integratsioonilaagrites, siis hakkavad vanemad suhtlema, käiakse teineteisel külas. See teeb rõõmu mõlemale poolele. Eestlastele ka: “Mul on oma venelane!” Ja loomulikult kõlab väga hästi, et mul on oma eestlane. Kui rääkida eesti seltskonnas, et mul on oma venelane, kellel ma külas käisin, kõlab see kui rahvuskangelase jutt. Et olen ühe vene perekonna ära kodustanud.

Miks ei võiks näiteks Rõuge maanaiste selts enesele külla kutsuda Narva käsitööseltsi, kus tehakse imeilusat niplispitsi. Kindlasti oleks vene inimesed, kes ööbivad kusagil Rõuge talus, südamest liigutatud. Nad teeksid väga palju fotosid, näitaksid kaua aega kõigile. Pakkuge meie venelasele kodutunnet, sooje hetki. Inimesed tunnevad selle rahvusest hoolimata ära.

Omal ajal oli igal eestlasel kodusoomlane, ja vastupidi. Selle taustal pole ka koduvenelane paha.

Selline projekt võiks tõesti olla. Kahjuks on kogu meie integratsioon projektipõhine. Aga mille poolest on see meie venelane vähem armas kui me oma naaber? Kui lähen naabrile head uut aastat soovima, siis ma ei arva, et Euroopa Liit mulle selle jaoks raha annab. Aga näe, venelase puhul juba arvame.

Kas teil enesel on oma koduvenelane?

Pigem vastupidi. Tõenäoliselt olen mina kõigile oma seitsmesajale tudengile ja lisaks kolleegidele selleks kodueestlaseks, kelle abil tehakse Eestit enesele selgemaks.

Paljud arvavad, et teie elukutseks Narvas ongi eestlaseks olemine.

Ajuti tunnen soovi streikima hakata selle vastu, et mind vaadatakse siin Narvas kui rahvuskangelast. Inimest, kelle elukutseks on eestlane olemine.

Samas saan aru, et ise olen ju selle elu ise enesele vabatahtlikult valinud.

Äkki peaksime enesele selgeks tegema, et kui nii-öelda armastusabielu venelastega veel ei toimu, siis vähemasti võiks kõne alla tulla mõistusabielu?

Peaksime kõigepealt venelast rohkem taluma. Püüdma teda mõista. Pealegi on ühes asjas nii eestlased kui venelased ühel meelel – kumbki ei taha konflikti. Ükskõik mis kandi pealt eesti ja vene asjast rääkida, ikka jõuad lõpuks pronkssõdurini välja. Ja ühes võib kindel olla: selle kordumist ei taha ei venelased ega ka eestlased.

Vaatasin president Toomas Hendrik Ilvese intervjuud pärast tema venekeelse kõnede kogumiku esitlemist. Reporter küsis vene keeles, et kuidas edeneb vene keele õppimine. Ilvese vastus oli samalaadne nagu umbkeelsetel venelastel, keda kiruma kipume.

Siis meenus – 2006 tegi Ilves presidendina oma esimese maakonnavisiidi Ida-Virusse. Jäi mõnel korral jänni vene keeles suhtlemisega. Küll olnuks kõva sõna, kui meie vene keelt mittevaldav president teinuks siis ettepaneku: mina õpin vene keele selgeks, aga teie, venelased, õppige eesti keel.

See on soovitus järgmisele presidendile. Vene inimese jaoks on sümbolid, nagu president, väga olulised. Olen korduvalt püüdnud Eesti juhtfiguuridele selgeks teha, et ministrid peaksid käima Narvas inimestega kohtumas. Ma ei mõtle, et nad kutsuvad nurga taha kümme väljavalitut. Pean silmas kõigile avatud kohtumisi, kus saab küsida, suhelda.

Näiteks käis Narvas enne kohalikke valimisi Euroopa Liidu esisotsiaaldemokraat. Kohtumine oli reede õhtul pool viis. Kui palju oleks tavalises Eesti linnas sel ajal inimesi temaga kohtumas? Narvalasi tuli üle saja. Vabatahtlikult! Oli oluline oma silmaga näha tähtsat Brüsseli meest. Talle sai esitada küsimusi. Ja see töötab!

Lisaks ei tohi Narva külla tulijad käituda üleolevalt. Nad peavad tundma kohalikke olusid elementaarseltki. Hiljuti väitis üks poliitik, et Sillamäe ja Kotka vahel käib laev, mida pole tegelikult olnud juba mitu aastat. Sa pole ju tõsiseltvõetav, kui ei tunne seda osa Eestist, kuhu lähed.

Rääkisite sinimustvalgest Narvast. Mõtlesin, et sinimustvalged lindid võiksid rippuda autoantennide küljes samamoodi, nagu seal on Georgi paelad.

See on lihtne. Neid tuleb lihtsalt jagada. 2009. aastal otsustati Narvas korraldada vabariigi aastapäeva paraad. Paanika oli suur. Mis nüüd saab? Kas inimesed tulevad vaatama? Kes õhku lastakse?

Loomulikult tulid Narva inimesed kohale! Oli ju põnev ja huvitav. Ning tookord tegid president ja kaitsevägi ära isegi suurema teo, kui oskavad ette kujutada. Nad tõid Eesti Vabariigi Narva, aga viisid hiljem ka ära. Sel üritusel jagati sinimustvalgeid lipukesi, mille teisel küljel oli Narva lipp.

Ja neid lipukesi hoitakse alles senini?

Just! See toimib. Neid on ka tähtsates kabinettides. Kujutage ette, Narvas on vaid üks kord sinimustvalgeid lippe jagatud, see oli aastal 2009. Ja need on alles veel aastal 2014!

Et venelane mõistaks eestlase hinge, peaks ta kindlasti laulupeol käima. Eesti ei jääks vaesemaks, kui jagada kümnele tuhandele venelasele tasuta laulupeopileteid. Mõju oleks uskumatult suur.

Oleme täiesti samal teel. Mõtlesin oma üliõpilaste ja kolleegidega sedasama teha. Laulupeotraditsiooni võtsid eestlased üle baltisakslastelt ja meilt võtsid selle üle venelased. Eesti ajal toimus Narvas vene laulupidu, pealtvaatajaid oli kolm või neli tuhat. Eesti Raadio tegi otseülekande, sest see oli tollases Eestis väga kõva sõna.

Mõned vene lastekoorid käivad praegugi Tallinnas laulupeol. Siis kirjutatakse sellest kui imeasjast. Kui meil toimuks vene laulupidu Narvas, siis poleks see anomaalia, vaid traditsiooni taastamine. Selleks tasuks Võrumaaltki kohale sõita.

Olete oma Narva raamatut tutvustades käinud mööda Eestimaad. Kuidas vaatab tavaeestlane venelaste ja Narva peale?

Tunnen, et seda raamatut oli väga vaja. Inimesi huvitab, et mis värk seal Narvas käib. Vahepeal valdab mind tunne, et kui varem tulid eestlased kokku nõukogude võimu kirumiseks, siis nüüd venelaste üle pahandamiseks. Olen kohtumistel pidanud korduvalt kaitsma nii venelasi kui ka iseennast, olen pidanud kaitsma Narva eestlasi.

Kui tulen Tallinna, siis ma ei hakka ette kirjutama, kuidas Tallinna inimesed peaksid elama, kes peaksid olema sõbrad, mis keeles nad peaksid rääkima. Aga Narva puhul see nii paraku toimub. Lisaks eeldatakse, et pean Narvas elades igal hetkel võitlust eesti keele eest. Tunnistan ausalt – ma ei jõua. Jah, ma räägin restoranis ja poes vene keeles. Ma olen lihtsalt inimene, mitte keelepropaganda masin.

Kui on vähegi jõudu, siis ütlen oma soovi eesti keeles, seejärel vene keeles. Aga laiemas mõttes ei maksta mulle palka selle eest, et ma töötaksin Narva eestlasena.

Siiski on oluline, et inimesed käiksid Narvas, näeksid ka laiemalt Narva elu, ei külastaks ainult turvalist kolledžit ja muuseumi, vaid käiksid kohalikes poodides, jõe ääres jalutamas, sealses kõrtsis Ro-Ro. Ja kui mitmesugune Narva on nähtud, siis tuleb sellise Narvaga leppida. See on nende inimeste Narva, kes siin elavad.

Lähen külla ja esimese asjana karjun pererahvale, et diivan on vales kohas ja vale värvi!

Ja seda vastuvaidlemist mitte lubaval toonil!

Kas narvalane on teistmoodi inimene kui sillamäelane, kohtlajärvelane?

Narvalasel on olemas teadmine linna kunagisest hiilgusest, temas on uhkus linna ajaloo üle. Ta on veidi isepäisem kui Sillamäe või Kohtla-Järve elanik, eks seda mõjutab ka Venemaa ligidus. Narvalane, muuseas, on rahvusteülene mõiste.

Räägitakse, et Ida-Viru venelase mentaliteedist aru saamiseks tuleb vaadata, kelle poolt on nad siis, kui jalgpallis kohtuvad Eesti ja Vene võistkonnad.

Mehed on mulle öelnud, et tore kui mängivad kaks võistkonda, kes mõlemad on “omad”. Ja teistpidi on kurb, kui “omad” saavad “omadelt” lüüa.

Kas olete mõistnud, miks Eesti riik ikkagi Narva ei jõua? Kas poliitikud on jobud, arad või hoopiski hoolimatud?

Huvitav, tee Narvast Tallinna on palju lühem kui Tallinnast Narva. Kui ma mõnel õhtul end Tallinnast Narva poole minema sätin, siis vaadatakse mulle haletsevalt otsa, et kuhu pärapõrgusse sa nüüd öösel veel lähed. Aga tegelikult on sõiduaeg vaid pool tundi pikem kui Tartusse.

Ent selle tee peal on ees nähtamatu klaassein. Olen kogenud.

Mis aga konkreetselt poliitikutesse puutub, siis mitmed neist ikka pelgavad pisut venelasi ka. Suhtumine venelasse on ebakindel, sest ei teata tema meelsust. Samas aitaks rahumeelne, kompleksivaba suhtlemine mõnestki hirmust ja eelarvamusest üle saada.

Olete IRLi liige. Suurkogul hüüti välja, et nende järgmine peaminister peaks olema naine. Seda kuuldes tulite mulle silme ette.

Ma ei saa Urmas Reinsalu eest rääkida, et keda ta tegelikult silmas pidas. Olen viisteist aastat Narvas teinud neid asju, mida oskan – olen õpetanud, kooli juhtinud. Olen töötanud haridusminister Tõnis Lukase nõunikuna ja võin täie vastutustundega öelda – ministri elu pole see, mida enamik ihaldaks. See on ränk võitlus oma haldusala eest. Ülikoolis töötamisel on ilu märksa enam kui poliitikas. Tahan oma liistude juurde jääda.

---

Katri Raik vakatab hetkeks ja siis korraga poetab uudise, nagu plikatirts, kes esimest korda julges omapead poes kommi ostmas käia.

“Ma ostsin karusselli ära!!! Karusselli!!!“

Milline naeratus on tal seda öeldes!

Tegelikult on naine juba aastaid muretsenud, et Narva lastel pole võimalust sõita päris karusselliga, sellisega, kus mängib vanaaegne leierkastimuusika ning õõtsuvad hobused. Lapsepõlv ilma karussellita pole aga täiuslik, usub ta.

Ning nüüd viimaks, Eesti sünnipäeva eel on osa Katri Raigile antud missioonipreemia rahast saanud karusselliks, mis hakkab suvel kolledži juures lapsi sõidutama.

Nii armas, et võtab silma märjaks.


Elukäik

Katri Raik

- Sündinud 26. oktoobril 1967 Tartus.

Haridus

- Tartu 3. keskkool.

- Tartu Ülikool ajaloo- ja ühiskonnateaduste õpetajana ning ajaloolasena. Kaitsnud magistri- ja doktoritöö, uurimisteemaks XVI ja XVII sajandi kohalikud kroonikad.

Töö

- Eri ametikohtadel Tartu Ülikooli administratsioonis, sh ülikooli regionaaltalituse juhataja 1991–99.

- Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor 1999–.

- Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler 2007–2009.

Autasud

- Narva aasta naine 2000.

- Valgetähe III klassi teenetemärk 2009.

- Aadu Luukase missioonipreemia 2012.

- Aasta naine 2013.


Narvaka vaatevinkel

Viis küsimust Eesti kohta

Kas Eesti−Vene piiri­lepingu sõlmimine oli Tartu rahuga saavutatu mahamüümine?

Katri Raik: Minu jaoks jääb piir ikkagi sinna, kuhu see 1920. aastal maha märgiti. Nii on ka paljude teistega. Samas ei protesti ma 2014. aasta otsuse ja lepingu vastu, ju ka see on millekski hea.

Kas Eesti rahvusriik on XXI sajandil võimalik?

KR: Rahvusriik XXI sajandi mõttes on eestikeelne Eesti kodanike riik, inimeste etnilisest päritolust hoolimata. See pole mitte üksnes võimalik, vaid ka väga vajalik. Ja mida enam saabub Eestisse võõraid mujalt maailmast, seda armsamaks meile meie oma venelased saavad.

Kas Eestist välismaale tööle minejad on Eesti reetnud?

KR: Kindlasti mitte. Eesti on õnneks demokraatlik riik, kust igaüks võib lahkuda ja kuhu igaühel on õigus tagasi tulla.

Kas oleksite nõus Eesti eest surema?

KR: Pigem olen ma nõus Eesti eest ja Eesti hüvanguks igal päeval elama.

Kas sellist Eesti me siis tahtsime?

KR: Meie Eesti on täpselt selline, milliseks me ta oleme teinud. Me oleme oma Eestit väärt.