Maire Aunaste: kuidas leida Kokaviidikal naist, kui küla ennastki ei leia?
Eelmise nädalani arvasin, et Kokaviidika küla, nagu ka Herbert Ving, on lihtsalt ühe huumorisaate väljamõeldised. Aga Google’i kaart näitas, et sellenimeline küla on olemas ja seegi info oli kirjas, et seal elab 23 inimest!
Maalehe toimetusest sain teada, et selles külas elab 32% naisi ja seega 68% mehi. Küla tagasihoidliku elanike arvu juures tähendaks see 16 meest ja seitse naist... Minu ülesandeks oli väja uurida, miks mehed ilma naisteta on. Tavaliselt on ju ikka vastupidi.
Kaart näitas, et Saarepeedilt on Kokaviidika kahe sõiduminuti kaugusel. Sõitsingi siis edasi umbes kaks minutit ja jõudsin bussipeatuseni nimega Koka. Liikusin edasi... Viidikat ei kusagil!
Pöörasin Viljandi–Tartu maanteel otsa ringi, muudkui otsisin Viidikat. Jõudsin tagasi Saarepeedile, ainsad inimesed, keda nägin, olid ise viidikad (loe: lapsed).
Sõitsin poe juurde. Sealt leidsin naise, kes oskas päris täpselt juhatada, et tuleb tuldud teed pidi jälle tagasi liikuda. Nojah, ega ma ju ei teadnud, et ühe põõsa tagant tuli kruusateele pöörata. Kokaviidika teeviita muidugi polnud. Küll näitas silt, et seda teed mööda jõuab Jüri ja Hermann Jaaksoni kodutaluni.
Ainus mees avab suu
Aga koer oli! Haukus ja ajas ennast tagajalgadele püsti, kuid majast keegi välja ei tulnud. Sõitsin pisut edasi ning nägin, et maja juurde kuuluvas kasvuhoones on inimene! Muidugi selle 68% hulgast ehk mees!
Mul vedas, et see ainus Kokaviidika elanik, keda sel päeval kohtasin, oli nõus ka rääkima.
“Ma tean siinsest elust päris palju!” lubas 20 aastat Kokaviidikal elanud Rain, kes aastaid tagasi oli ka külavanem. Siis sõitis aga Soome tööle ja külavanemaamet lõppes.
“Kuidas sa üldse siia elama sattusid?”
“Olen Viljandist pärit ja elanud ka Türil. Hakkasin ühel hetkel otsima maja, mida osta, aga hind oli igal osmikul selline, nagu oleks see palee! Lõpuks vihastasin ja ostsin selle lauda, millest mööda sõitsid. Lauda juurde kuulus ka maja,” näitab Rain oma kodu suunas.
Ajame juttu kõrge laega kilekasvuhoones, mis on täis ampleid ja potililli.
“Kus sa neid lilli turustad?”
Üle neljakümnene Rain ei ole pealtnäha lille-inimene.
“Enne tegin torutöid, aga tervise pärast pidin lõpetama. Mitu aastat mõtlesin, mida tegema hakata. Üks mu vanaema töötas 38 aastat aiandis, teine käis eluaeg turul. Kaks aastat tagasi siis alustasin lilledega.”
“Mis selle lilleäri juures kõige raskem on?”
Aga pruudid?
“Kuule, seda kohta ei leia ju keegi üles! See on peidus küla. Herbert Ving ja Altpere Kalju on ka peidus,” heidan Rainile ette.
“Jah, tahaksime ise ka teada, kus nad on!” naerab Rain. Siis loeb näppudel kokku, mitu majapidamist Kokaviidikal asub. Tuleb välja, et tosin. Neist kuues elavad või käivad nädalalõppudel ainult mehed, ülejäänud kuues on ikka naisinimesi ka.
“Hakkan nüüd mõtlema, et tõepoolest on mitmed mehed ilma naiseta, siin ei ole ju teha ka midagi! Poodi pole, rahvamaja pole. Elame nelja küla vahel. Ainult mälestuskivi on seal Viidika talu juures.”
Viidika talus elas riigivanem ja Eesti Panga president Jüri Jaakson ning hiljem ka tema vennapoeg, matemaatikaprofessor Hermann Jaakson.
Ühe talu nimi on muidugi Koka. Kuidas täpselt Kokaviidika nimi sündis, pole enam kelleltki küsida.
Taksikoera nimi on Madis.
“Bernhardiinid on ju taksist kuus korda kõrgemad!” ajan loomakauge inimese juttu.
“Mis siis! Vahel nad ju istuvad ka... Ja Madis ei tea ju, et ta väike on. Kui üle õla vaatab, on ta täitsa pikk koer!” naerab Rain, üks Kokaviidika kaheteistkümnest mehest.
“On nii enam-vähem... Mõnel õhtul on vähem,” muigab Rain. Tegelikult on tal olemas nii naine kui lapsed, iseasi, kas nad igal õhtul Viljandist Kokaviidikale jõuavad.
“Kuna poodi teil pole, siis pole ka poe taga joojaid?”
“Noh, viina joob iga mees, aga joodikuid meil tõesti ei ole!” teab kunagine külavanem.
Jutu lõpetuseks teen foto ka Raini lilledest. “Mis selle nimi on?” küsin ühe punase õie kohta.
“Pruudisõlg,” sõnab Rain.
Nagu näha – näljane mõtleb ikka leivast...