Mitmete riikide ilmateenistused otsivad võimalusi, kuidas kaasata amatöörmeteorolooge, ilmahuvilisi laiemalt kui seni abiks professionaalsetele meteoroloogidele. Seni koguvad ilmahuvilised enamasti vaid andmeid õhutemperatuuri ning sademete kohta. Suureks abiks kõigile on hiljuti WMO poolt välja antud uus pilveatlas, kuhu on koondatud sadu pilte pilvedest, võimaldades täpsemalt määrata pilvetüüpe, nende erimeid, mida on üle poolesaja.

Kui palju on siis neid, kes saavad täna end tähtsatena tunda? Praegu on maailmas 185 WMO liikmesriiki pluss 6 territooriumi. Vist rohkem, kui ametlikult riike, sest ilm ühendab inimesi maamunal rohkem kui poliitika. Kõikides maades tegutseb ligi 10 000 tavalist ilmajaama, üle 1000 aeroloogiajaama (seal, kus lastakse õhupallidega ligi 35 km kõrgusele raadiosonde); pidulistena läheksid arvesse veel tuhanded ilmakeskuste sünoptikud, klimatoloogid ja meteoroloogid.

Tõtt-öelda väheneb pidutsejate hulk aasta-aastalt: üha rohkem jaamasid automatiseeritakse, isegi meteosonde saadavad paljudes riikides taevasse juba masinad, seda varsti ka Eestis. Äsja ilmunud Eesti meteoroloogia aastaraamatus 2016. aasta kohta võib leida, et kõik meie 38 ilmajaama on automatiseeritud, neist 28 täielikult. Ööpäev läbi töötab inimesi varsti vaid kolmes jaamas.

Täna kuuskümmend seitse aastat tagasi kinnitati WMO (maailma meteoroloogiaorganisatsiooni) konventsioon. WMO korraldab rahvusvahelisel tasandil ühtse katuseorganisatsioonina nii meteoroloogia kui hüdroloogia valdkonna tegevust, olles ÜRO sarnaste ühingute seas kõige efektiivsem: üks kasutatud dollar toovat kümme korda enam kasumit.

Muidugi on tulu kõige suurem troopikas, kus sünoptikute õigeaegsed hoiatused päästavad tuhandete inimeste elu. Muide, paari aasta eest Pami-nimelise supertsükloni poolt räsitud Vanuatu saareriigis on säärane ametikoht, nagu meteoroloogiaminister.