Miks ei saa varalistes suhetes usaldada isegi abikaasat?
Nii tegimegi – korter on nüüd minu nimel ja selle eest kandsin tema arvele poole tolleaegsest korteri hinnast, mis oli toona 50 000 krooni. Nüüd oleme tülis ja otsustanud lahku minna. Kui ütlesin mehele, et võin nüüd mulle kuuluvasse korterisse minna, teatas ta, et enne pean talle maksma poole korteri praegusest maksumusest. Ta ei arvesta sellega, et omal ajal sai ise poole korteri rahast – see raha sai makstud lihtsalt pangaülekandega, mingit märget, et miks ja mille eest, pole seal kirjas.
Vahepeal on korteri väärtus tõusnud, praegu on see umbes 15 000 eurot, mis tähendab, et pool korteri maksumusest oleks 7500 eurot ehk kroonides üle 100 000.
Kas ja kuidas saan nüüd tõestada, et olen talle poole korteri kunagisest hinnast juba maksnud? Kas piisab panga väljavõttest, kus see 50 000 krooni kirjas on? Mida oleksin pidanud tegema teisiti? Kas korteri eest tolleaegset hinda makstes oleksin pidanud minema notari juurde ja sõlmima vastava lepingu? Kas tõesti on varalised suhted pereliikmete vahel nii tähtsad, et iga asja puhul tuleb minna notari juurde, isegi siis, kui tegu on kõige lähedasema pereliikmega?
Maalehe lugeja
VASTAB
PRIIDU PÄRNA
Tallinna notar
Alustades küsimuse lõpust, siis kõigi kinnisvaratehingute osas on Eestis alati kehtinud nõue, et need peavad olema notariaalselt tõestatud. See kehtib ka abikaasade suhete klaarimisel ning nende vara jagamise lepingute sõlmimisel. Notariaalse tõestamise nõude eesmärk on isikuid nõustada ja ära hoida ka läbimõtlematut käitumist ning vastastikust petmist. Ka selle kaasuse puhul on ju selge, et pooled ei järgi kahjuks algselt kokku lepitut ja sellele kokkuleppele ei saa ka tugineda, kuna seda pole vormistatud nõuetekohaselt.
Kui nüüd uut kokkulepet ei sõlmita, sest arusaamad kompensatsioonist on erinevad, jääb üle pöörduda vara jagamiseks kohtusse. Kohtul on õigus seejuures hinnata ka poolte varasemat käitumist ja kokkuleppeid ning kompensatsiooni maksmist saab kinnitada ka pangaülekannet tõendava väljavõttega, tunnistajate ütlustega jne.
Küsimuses on palju ebaselget. Kui abikaasa kirjutas abielu ajal ostetud korteri naise nimele lahusvarana, siis ongi ju korter naise oma, ja mis kompensatsiooni siis enam saab mees nõuda.
Selleks et korter saaks abikaasa lahusvaraks, tuli sõlmida notari juures kunagi ühisvara jagamise kokkulepe. Seda kokkulepet vist ikka ei sõlmitud. Korter on isiku lahusvara ka siis, kui ta on saanud selle pärandina või kingitusena või enne abiellumist. Seejuures ei tule arvesse võtta nõukogudeaegset korterite kasutamise õigust, vaid ikka omandiõiguse tekkimise aega.
Tuleme mehe nimel oleva maja ja maa juurde. Tuletame veel kord meelde põhitõe, et vara kuuluvust ei määrata selle järgi, kelle nimel see on kinnistusraamatus. Vara omanikud tuleb määrata selle vara soetamise järgi.
Kui maa on abielu ajal ostetud või erastatud ja sinna krundile juba enne abielu või abielu ajal maja ehitatud, siis selline kinnisvara on alati abikaasade ühisvara.
Kui maatükk on soetatud enne abiellumist või abielu ajal kingituse või pärandina saadud, on tegu ühe abikaasa lahusvaraga sõltumata sellest, et hoone on peale ehitatud abielu ajal. Seega on oluline just maatüki soetamise aeg ja viis, sest hooned, puud ja põõsad on seaduse mõttes üksnes maatüki kui peaasja olulised osad ja kuuluvad maatüki omanikule.
Ja maatüki soetamist ei tohi segamini ajada nõukogudeaegse ehituskrundi kasutusõigusega. Kui naise raha arvel on tõstetud mehe lahusvaraks oleva kinnistu väärtust, võib naine lahkumineku korral nõuda hüvitist, mitte aga osa omandist.
Ka selle kaasuse puhul võib selguda, et nii korter kui kinnistu on endiselt abikaasade ühisvara ja nad peavad vara ära jagama. Sel juhul saavad nad vastastikuseid rahalisi nõudeid tasaarvestada või peab üks abikaasa maksma teisele väärtuste vahe. Kõige kindlam oleks pöörduda notari poole, kes esmalt aitaks kindlaks teha vara kuuluvuse ja siis ka valmistaks ette vara jagamise lepingu.
