Miks peab metsaomanik müüma halgudeks lõhkumata küttepuid?
Metsamaterjali mõiste on sätestatud metsaseaduses, ja miks seda peeti vajalikuks seal defineerida, on seadust lugedes selge. Metsaseaduses ette nähtud kirjalikud dokumendid metsa mahavõtmise, metsamaterjalide vedamise ja üleandmise kohta kehtivad ainult värskelt maha võetud ja jupitatud tüvedele.
Pärast seda on töödeldud puit tavaline kaup, mille vedamisel ja üleandmisel ei pea enam mingeid muid dokumente produtseerima. Seega oli metsaseaduse kirjutamisel eesmärgiks puidu teatud töötlemisastmest alates sellega toimuva dokumenteerimist lihtsustada, sest pettusi üritatakse ainult laasitud tüvede staadiumis, mitte hiljem.
Mahaarvamised müügitulust
Tulumaksuseadusega aga seoti metsamaterjali mõiste asja olemusse süvenemata, ja tagajärjeks on metsamaterjali mõiste vastupidine mõju. Mingeid täiendavaid mahaarvamisi saab nii FIE kui mitte-FIE teha ainult metsamaterjaliks nimetatava puidu müügitulust.
Metsaseaduse § 37 lg 8 lõike 4 järgi on metsamaterjali võimalikud esinemisvormid palk, paberipuu, tehnoloogiline puit, küttepuu, post, latt jm. Siin tuleb tähele panna, et metsamaterjali mõiste alla mahub küll okstest puhtaks tehtud ehk laasitud tüvi, aga kooritud enam mitte.
Kui panna kokku metsaseaduse §s 28 toodud metsamaterjali definitsioon ja §s 37 kasutatud sõnad, peaks kokkuvõttes nii palk kui post tähendama järkamisest (juppideks lõikamisest) kaugemale töötlemata tüveosa, latt hästi peenikest ja pikka ning post siis vist jämedamat. Tehnoloogiline ja paberipuit on ka midagi ümarat ja koorimata.
Maksustamisel on lood sõnadega karmid, kohtuvaidlusi on peetud mitme sõna tähenduse üle. Dokumendid, mille alusel hiljem makse maksta tuleb, koostatakse puidu üleandmisel müüjalt ostjale, ja hilisemate tüsistuste vältimiseks peab mõistetega kõik juba enne seda selge olema.
Heakene küll, küsimus ümmarguse palgi ja ümmarguse posti erinevustest pole ehk kriitiliselt oluline, peaasi et neid koorimata kujul müüakse. Vaadake aga internetist, mida müüakse küttepuudena: ikka ainult pikkupidi lõhki aetud järgatud tüveosi, mida saab ahju pista.
Halg ei ole metsamaterjal
Seletava sõnaraamatu järgi kutsutakse neid halgudeks. Need aga ei ole § 28 järgi enam metsamaterjal. Kellele küll üritada müüa halgudeks lõhkumata küttepuid – ja miks peaks seda Eesti riigile üldse vaja olema?
Lisaks ütleb metsaseaduse § 28, et metsamaterjaliks ei loeta kuni kümmet dekoratiivpuud. Dekoratiivpuu mõistet pole jällegi peetud vajalikuks lahti seletada. Ilmselt on selleks jõulukuused, aga lihtinimliku loogika järgi võiks olla ka näiteks ostja krundile ümberistutatavad puud.
Nii et kui müüa aastas alla kümne dekoratiivpuu, pole tegu metsamaterjaliga, müüd neid aga üksteist, saab nendest metsamaterjal koos kõige sellest tulenevaga. Keskkonnaministeeriumi jaoks loomulik: sellise pisiasja pärast ei pea neid metsamaterjalile nõutud pabereid tegema. Maksustamise seisukohalt aga lausa jama: lisasoodustused kehtivad ainult metsamaterjalile.
Metsa- ja tulumaksuseaduse koostoime ei ütle ka, kuidas maksustada metsamaterjaliks kvalifitseeruvate tüvede küljest laasitud okste eraldi müümist. Mõistuspärase õiguskindluse järgi peab ka nende müük käima metsamaterjali müügi alla ja probleemiks saab olla ainult tõestada, et eraldi müüdud oksad olid pärit metsamaterjali küljest.
Samuti ei loeta praegu metsamaterjaliks puiduhakke masinast läbi lastud peenemaid tüvesid, mida hakkimata kujul võiks nimetada lattideks ehk metsamaterjaliks. Metsamaterjali küljest saadud okste müümisel ei ole aga nende hakkemasinast läbi laskmine probleem, sest metsaseadus teoretiseerib metsamaterjali juures ainult tüvedest.
Lõhkumine toimugu ostja juures
Mida saab metsaomanik teha? Kes ei taha riigiga vaielda, müügu mahavõetud puid ümmarguste juppidena ja koorimata. Dekoratiivpuude juures aitab ainult rohkem kui kümne ühiku müük. Tõenäoliselt toimetataksegi vähema arvu jõulupuudega n-ö mustalt.
FIE saab küttepuude ostjale müüa ka tüveosade halgudeks lõhkumise teenust. Peab ainult puude ja nende halgudeks lõhkumise kohta eraldi arved esitama. Vaidlemise vältimiseks oleks parem, kui lõhkumine toimub ostja juures. Vaielda selle üle, kus ja millal läks metsamaterjali omandiõigus üle ning kas lõhuti juba ostjale või veel metsaomanikule kuuluvaid tüveosi, oleks tülikas, kuigi mitte võimatu.
Mitte-FIE-l on lõhkumise teenuse müümisega aga see häda, et kui ta seda ise teeb või sellist teenust vahendab, kipub asi kokkuvõttes ettevõtluseks minema. Maksuamet ei ole küll metsaomanike toimetamistele siiani eriti tähelepanu pööranud, aga sellele ei maksaks lõpmatuseni lootma jääda.
Lisaks peaks mitte-FIE-lt teenuse tellija seaduste järgi täitma TSD-vormi, kinni pidama ja üle kandma tulumaksu ning brutosummalt ära maksma ka sotsiaalmaksu. Selle tegematajätmist võib jällegi pahaks panna, kui seda tahetakse.
Tulumaksuseaduse muudatuse seletuskiri rääkis alustuseks mitte-FIEde metsa müügist kui ühekordsest tehingust, mille pärast ei pea inimest ettevõtjaks sundima, edasi aga tuli jutt sellest, kuidas neid ühekordseid tehinguid aasta-aastalt ikka ja jälle tehakse ning nende tulusid ja kulusid edasi kantakse.
Ühekordsete tehingute sootuks maksustamata jätmisest on Riigikohtu otsustes aeg-ajalt teoretiseeritud ja ka maksuamet tsiteerib neid oma kodulehel, aga tegelik praktika piirdub sellega, et maksuamet pole lihtsalt saanud aega sinnapoole vaadata. Ja keegi ei saa praegu raudkindlalt öelda, mitu ja millist mitte-FIE ühekordset tehingut aastas veel maksustamata jäetakse.
