Indrek Hein, Maalehe ilmatark: Eks kõige rohkem üllatas ikka juunikuu, mis oli peaaegu sama külm nagu möödunudaastane detsember, aga siis olid vähemalt suured vihmaussid väljas, juunis polnud neidki näha.

Ilmar Tiismaa, Maalehe ilmatark: Mu kodukandis Pärnumaal, aga ka Läänemaal ja saartel oli ilmavimkaks põud suvel. Kaevud on paljudel siiamaani tühjad, alles nüüd hakkab vett kraavipõhja tulema.

Mikk Sarv, teadjamees: Ilmaüllatusi võib ka meeldivaid olla. Kas või see meeletu seeneuputus, kukeseeni sai juba juuni alguses korjata. Omajagu mõnus oli seegi, et suvel kimbutas meid imevähe sääski ja vähe herilasi. Kõik see on ilmataadi tegu. Kiusakaks ilmatembuks võib pidada aga lumeta ja külma jaanuari kaht esimest nädalat, mis jõhvikate õiepungi kõvasti kahjustas.

Ain Järvalt, Võrtsjärve limnoloogiajaama juhataja: Novembrikuu lõpus tekkis Võrtsjärvele esimene jää, millel oli paksust 12–13 cm ja võis juba ka uisutada. Läksingi siis päikeseloojangu eel uisutama ja nägin imelist vaatepilti. Terve järvepind oli täis helkivaid, hästi suure lumehelbe struktuuriga 3–4 cm kõrgusi lahtisi helmekuhilaid. Lasksin siis jää peale külili ja püüdsin pildistada. Ega ma ise seletada oskagi, kuidas nad tekkida võisid, oletan, et küllap külma ja niiskuse koosmõjul.

Olen elanud Võrtsu lähedal 33 aastat ja varem pole sellist looduse kunstiteost näinud.

Andres Tarand, klimatoloog: Minu tänavune ilmaüllatus oli küll juba kolme aasta eest, kuid alles tänavu sain sellest teada. Tartu Ülikoolis anti mulle teisel semestril 1959 esimeseks kursusetööks teha maailma sademete jaotus.

Mitte väga ulatusliku leitud kirjanduse hulgas oli juttu ka kõige sademetevaesemast paigast maakeral väljaspool Antarktist. See oli 1000 km² suurune Atacama kõrb keskmise sademete hulgaga 15 mm aastas. Kahes paigas, Arica ja Iquique, on see vaid 1–3 mm.

Tänavu novembris lähenes me Peruusse sõitnud matkagrupp nelja päeva jooksul Atacamale, ent Tšiili ja Peruu piirist siiski üle ei saanud, kuna seda ei olnud kavas. Kuid üle 1000 km Andide ja Vaikse ookeani vahel mööda Pan-America magistraali näitasid selle maailmanurga ariidsust täielikult, kas või 400 m suhtelise kõrgusega luited.

Kiidaksin seda kuivust veel, aga reisi järel asja uurides selgus, et alles hiljuti – 2011. aasta juulis, seega kesktalvel – oli Antarktika ühe oma külma frondiga ööpäeva jooksul saatnud sinna 80 cm paksuse lume…

Contra, luuletaja: Esimene asi, mis lõppeva aasta kohta meenub, on see, et tänavu sügisel sai palju ja kaua kuiva jalaga ringi käia. See oli asi, mida ma imestusega jälgisin. Aga see oli hea ilmavimka, mul polnud sellele midagi ette heita. Isegi nohu ja köha oli seepärast vähem kui tavaliselt.