Erkki Evestus

KOKSTI
Limerik
Kord augustis kurtis Russalka:
“Särk seljas mul märg kui matsalka!
Kas Kallis teeb ilma?
Peaks sattuma silma,
mu käest saab ta kõvasti malka!”
A. ITSKOK

MUDA MIHKEL PAJATAB
Praeguste ilmadega peaksid külmarotid küll rahul olema. Normaalseid inimesi on kuumus juba ära tüüdanud. Õige kuumaverelised käivad end jahutamas külmhoones.

Kõnniteed on libedad, kuna paksemad isikud on hulga rasva kehalt maha raputanud. Kui kuum ilm järele ei anna, pole meil varsti enam ühtegi ülekaalulist inimest. 

Luuavarre ilmavaatleja Kuuma Laine sõnul tundub pilt päris troostitu. Vaatluste põhjal pidi soe front püsima veel kaua.

Praegu igatahes talvemärke veel ei ole näha. Detsembris võivad võililled taas vohama hakata ja jaanuaris lähevad kirsid õide.

Peale ilmajuttude on vahepeal ka pisut ärinalja saanud. Külarahvas räägib, kuidas Sääse Elmar mustlaste käest odavalt päikesepaneeli ostis.

Elmar oli kusagilt kuulnud, et selle abil saab hulga raha kokku hoida. Paneel oli kole raske, nii et see tuli traktoriga kohale vedada.

Käisin minagi seda tehnikaimet vaatamas. Mustlased olid ehituspaneelile kollase värviga päikese joonistanud ja sellega Sääse Elmari ära lollitanud.

Nüüd käib külarahvas Elmarile pinda, et kui palju ta juba elektriraha kokku on hoidnud. Sina taevane arm!



INNA VAATLUS
INNA AEG

Nii kumm on tunne

Küll meie alevis on hea elada. Lähed poodi, keegi sind ei sega. 

Kui muidugi poe ees, kõrval ja taga ning üldse selle vahetus läheduses tinutavad alevimehed teinekord nalja ei viska.

Põhimõtteliselt saad siiski rahulikult poodi ostlema minna, ilma et keegi sind tülitaks, segaks või niisama kõnetaks.

Aga käisin mina linnas ühes suures poes ja enam ma sinna oma jalga ei tõsta.
Ah et miks? Kas kaubavalik kesine? Ei! Kas kassapidajate nappus? Ei! Pikad järjekorrad? Ei! Vähe õhku? Ei! Istekohti napib? Ei!

Lühidalt: müügisaali pääsemiseks ning samuti poest väljasaamiseks tuleb läbida tõeline takistusriba, kui mitte öelda raske ja keeruline takistusjooks.

Ühesõnaga: mind piirasid rasvamõõtjad, interneti- ja televisioonimüüjad, elektrikaupmehed, pensionisambapakkujad ning ei mäletagi enam, kes veel. Ah jah, ühed tahtsid mu prillid ka veel läikima lüüa.

See oli õudne. Kui ma nende pakkujate piiramisrõngast kuidagi tulema sain ja lõpuks riiulite vahele jõudsin, olin nii väsinud, et avasin sealsamas ühe väikese džinni, jõin ära, panin korvi ning muidugi maksin selle eest kassas. Küll oli nüüd alles pikk lause.

Kui tühjaks joodud purk oli ära makstud, läksin poodi tagasi. Tegin vajalikud sisseostud. Siis hakkasin poest välja tulema.

See oli veel õudsem. Õnneks teadsin, kuidas takistusriba vahel manööverdada ning ellu jääda. Pärast laveerimist, sinna-tänna põiklemist ja jooksmist sain poest välja. Oeh, pääsesin eluga tulema.

Aga näe, mu naabrinaisel nii hästi ei läinud. Kui ta oma seitsme kotiga lõpuks poest välja sai, oli ta läbimärg, higine, meeltesegaduses ja ärevil ning neli lepingut taskus.

Hullumise äärel oli ta sõlminud uue elektrilepingu, televisioonilepingu, internetilepingu ning liitus pensionisambaga. Peale selle sai veel rasvad ka ära mõõdetud ning nimi kirja pandud. Oeh seda linnaelu!

Ei mina enam sinna oma nägu näita – takistusjooksu või takistuskepikõndi võin ka oma kodu lähedal ülikergliiklusteel teha.


VAATAKS TÕTT
BARBI PILVRE:
“Mehed teevad meelelahutust, naised on meelelahutus.”
Eesti Ekspress, 31. juuli 2008

TÕRRE PÕHJAST
Päike tõuseb enne mind, mina lähen magama pärast teda. Oleme teineteisega tasa.
JULES RENARD

AMET EI RIKU
 Kiilaspea õgis kammkarpe.
 Vikatimees oli surmväsinud.
 Koerapulmalised olid mukitud.
 Leivatehas rajas viilhalli.
 Kokk võeti pajateenistusse.
ANDRES ÜLVISTE

ABIKS ELULE
Tänada tuleb nii neid, kes on teinud head, kui ka neid, kes üritasid halba teha, kuid ei saanud hakkama.
ÕNNE NÕU

PEALT KUULDUD
Ema vaatab arvutist vabaõhumuuseumi pilte.
Iiris (7): “Kas see on see vanaõhumuuseum, kus me käisime?”

ÄRA RÄÄGI
Lugeja: “Ma võtaksin enesetapu käsiraamatu.”
Raamatukoguhoidja: “Tõmba uttu! Sa ei too tagasi.”