Ohoo! Poeletil on ka tervislikke karastusjooke
Parim janukustutaja oli ja on siiski kaevuvesi. Aga üks kihisev limonaad on tuju tõstmiseks mõnus luksus, vahel ikka võib. Just nimelt päris limonaadi.
Milline on ehtne limonaad?
Algselt tehti limonaadi sidrunimahlast, veest, suhkrust ja sooda pani ta kihisema (happega reageerides tekivad soolad ja süsihappegaas). Hiljem õpiti süsihappegaasi juba otse vedelikku lisama.
Kuid see armas ajalooline limonaad on praeguseks tundmatuseni moonutatud. Enamasti ei leia sealt enam mahlatilkagi, ikka suhkur, sidrunihape ja kunstlik puuviljamaitse. Hullem veel, ka kunstlikud värvid. Sellist kemikaalilahust ei tõuse käsi küll lapsele andma! Isegi ei julge suhu võtta.
Kuid lillekleepsusid sain meie Viimsi Marketis küll üsna palju joogiletile kleepida. Üksjagu oli mõttetuid, kuid kahjutuid limonaade (vesi, sidrnuhape), leidus aga ka päris limonaade – mahlaga.
Ja mis kõige suurem üllatus – esimest korda ostsin oma lapsele fantajoogi . Ma pole üheksa aastat isegi nende poole vaadanud, kuigi kraanikausi torupuhastajaks pidi vahutav ja väga happeline vedelik hästi sobima, aga teate küll – kui ostad, toetad tootmist. Mida ma aga lähemalt uurides nägin: paar fantalist on kohe täitsa päris mahlast ja suhkrust ja muust kõlblikust valmistatud mullijoogid. Ka säilitusaine oli neis kahjutu. Laps vaatas mind uskumatu näoga: mis sul nüüd hakkas, mida sa mulle ostsid?
Paljude limonaadide viga on mürgine säilitaja E 211 – naatriumbensoaat, mis „võib põhjustada ja süvendada allergilisi reaktsioone ning astmat, tekitada peavalu ning maoärritust“. No missugune ema seda oma lapsele soovib?
Mahla võib usaldada
Mahladega on nii, et enamus kõlbavad. Kuid on ka lõhna- ja maitseainetega ära solgituid (no kuidas sa vett muidu mahla hinnaga müüd!), mõni sisaldab ka sünteetilist suhkrut. Kõige rõõmustavam üllatus oli kodumaine värsketest õuntest valmistatud mahl. Nagu kodus!
Aeganõudvaim oli aga helveste ja krõbinate leti märgistamine. Seal oli mõni toode kohe riboflaveenideni lahti kirjutatud, kogu Mendlejevi tabel riburada reas (uraani siiski kirjas polnud). Sellisel juhul peab aru saama, mis toiduainetest see toode tegelikult tehtud on – mis teravili, mis rasv, mis suhkur (ka viimased saab atomaarselt lahti kirjutada ja selline info ei anna ostjale mitte midagi).
Sama tootja võib valmistada nii täiesti söödavat, kahjulike ainete vabu, kui kemikaalidest kubisevaid tooteid. Kõik peab ikka alati hoolega läbi lugema.
Ökotoodete pakendid ei kutsu ostma
Küpsistega on jutt lihtsam ja kleepse kulus vähe. Hürdogeenitud taimerasv igal pool. Kuid leidus ka õliga küpsetatud küpsiseid, mõned koguni võiga! Pakendi esteetiline välimus ja toote söödavus ei ole korrelatsioonis. Lapsed aga valivad maiustuse peamiselt (või isegi ainult) välimuse järgi. Niisiis, ökotootjad ja teised tervisliku söögiga seotud, tehkem pakendid ilusaks!
Kaks kõige enam allergiaid põhjustavat ametit pärinevad olesfäärist. Esimene on kosmeetik (hommikust õhtuni kätel keemia, mida tavainimene vaid kord või paar päevas vabatahtlikult enesele peale määrib). Teine aga kondiiter. Osad neist on pulbrit nii tugevalt endale ninna tõmmanud, et on sellest lausa sõltuvusse sattunud ega oskagi enam inimese kombel küpsetada – võist ja puhtast jahust. Aga eks ole siin seesama mutrikeste sündroom. Ei ole meistreid, ei teata enam koostisosade omadusi (kuidas jahu kergitada, mida saialill teeb jne), vaid võetakse nagu robotid purgist A, B ja C, segatakse vastavalt juhendile ja nii ta tuleb. Robotitelt robotitele.
Või otsimine küpsisest ei ole veel täiesti lootusetu ettevõtmine. On pagaritöökodasid, kes ütlevad „ei” pulbritele ning kasutavad ikka tradisiooniliselt mune, võid ja teisi pärisaineid. Ja see maitse,mida lihtsad asjad kannavad, kaalub üle igasugused tehisglutamaadid.
Sõin suvel Põhjaka mõisas ehtsat Napoleoni kooki – võitainas, vahel keedu- ja võikreem. Siiani on ehe maitse suus, kui meenutan! Õiget ekleeri, mille taimerasvaglasuur kurgulakke ei hanguks, sain paraku viimati proovida üle kümne aasta tagasi – Virtsu sadama puhvetis. Samasuguseid, nagu lapsepõlves Keila raudteejaama kohvikus. Olid ajad!
Kui üldse maiustada, siis ikka täiuslikult. Pirital hakkas hiljaaegu tööle pagaritöökoda Kloostri pagar, kus kasutusel ainult päris toiduained. Ei kasutata margariini ega pulbreid. Ja kummalisel kombel ei tee sellised või ja õliga küpsetatud pirukad ja saiad paksuks, vastupidi, keha saab, mis vajab ega küsi üleliia. Muidugi nõuab tervisliku toidu nauditavalt maitsev valmistamine väga kõrgetasemelisi pagareid ja kondiitreid. Õnneks neid Eestis veel on, kuigi aina vähem.
Toit, eriti maius peab olema maitsev, mitte substituut ja surrogaat. Elu ju koosneb väikestest asjadest, kärbatanud marju paelele ajades ei moodustu kaunist pärlikeed.
