Muhedaid muljeid jätkus nii Maalehte kui laekus ilmunule lisakski.

Näiteks meenutas Viive-nimeline naine Tallinna laste erilist „mustikasöömist”. Tsiteerime: „Meie memme rääkis kunagi aastaid tagasi, kuidas Tallinnast pärit lapsed olid rõõmsasti lambaaediku kõrval „mustikaid” korjanud ja söönud. Tegelikult olid need küll teistlaadsed pabulad, aga tore ,kui lastele meeldivad.”

Ute meenutatud lugu seevastu oli lausa traagiline ja verine. Suviti käivad tal ikka mõnikord linnainimesed külas. Ja kui näevad aedikutes tibusid koos kanaemaga siis soovivad, et lapsed saaks ilmtingimata tibusid paitada. Tihi ei aita ka perenaise selgitused ja keelud, et kanaema pole oma laste paitamisest huvitatuid ning võib rünnata.

„Mäletan, kaks aastat tagasi tegi üks pereisa lihtsalt aediku lahti, et lapsele tibukest püüda, ise mulle seletades, kuidas ta on ikka "maapoiss" ja vanaemal ka kanad olnud.

Tal polnud luuk veel päris lahtigi, kui kanaema talle kallale lendas. Päriselt ründas! Nii küüntega kui nokaga – veri tilkus kohe mitme koha pealt...

Ja ega kana enam järgi ei andnud, ma pidin ta lausa ära tõmbama ja ise tibude juurde tagasi panema.

Küll siis hakkas kisa, kuidas mina ikka ei seletanud ohtu piisavalt. Ma ütlesin, et tahaks näha kohtuniku nägu, kui talle esitatakse kaebus: "olin maal ja kana ründas".

Aga jah ... mees ju ise ütles, et ta on ju "maapoiss"!”