Vatikani mees ütleb mu nime teravalt, ta pilk on pinev.

“Bianca! Kui paavst alustab homiiliat, siis me lahkume. Väga kiiresti!”

Vabaduse väljaku telgist kostab koor. Läbi uduse väsimusloori paneb aju mingid otsad kokku. Homiilia on jutlus. Kui paavst hakkab rääkima ja kõik astuvad ettepoole, peame jooksma tagaukse suunas.

“Bianca!!!”

Noogutan. Ütlen, et sain aru. On viimane päev koos paavstiga. Neli reisikaaslast on istunud pressikeskuses suurtele patjadele ja silmapilkselt uinunud.

Et püha isaga reisimine on selline, seda ma ei osanud oodata.

Kes saavad paavstiga lennata?

Tavaliselt sõidavad kaasa Vatikani ajakirjanikud ning katoliiklike väljaannete esindajad. Välisvisiitidele saavad registreeruda ka külastatavate maade ajakirjanikud.

Selleks tuleb täita mitmeid ankeete ja muid pabereid. Kui isik sobib, tuleb lennu eest maksta kopsakas summa (sel reisil oli hind 2600 eurot), nii nagu on see ka siis, kui lennatakse kaasa riigivisiitidel.

Paavstiga koos lendamine algab Roomast ja see lõpeb Roomas. Seega tuli ka Eesti ajakirjanikel teha esmalt eraldi lend sinna ja siis tagasi.

Reisil osalevad ajakirjanikud on ühelt poolt väga privilegeeritud, liikumiselt aga ülipiiratud. Edastatavad sõnumid on siiski nende endi otsustada ja seal keegi midagi ette ei kirjuta.

Olge valmis, ta tuleb!

Lennukis teel Roomast Vilniusse satun istuma kahe prantslase vahele. Just satun, sest kohanumbreid meie piletitel pole, igaüks võib istuda, kuhu tahab või saab. Ainsana on kohad kaamerameestel, kes paigutatakse ettepoole, et nad saaksid paavsti segamatult filmida, kui ta lennuki äriklassist ajakirjanike juurde tuleb. Aga tuleb ta kindlasti.

Niisuguse tava on paavst Franciscus ise endale teinud ja ajakirjanikele see muidugi sobib.

Meid on briifitud, et kui paavst kedagi kõnetab, siis see inimene peab tõusma, ent teised kõrval istuma jääma.

“See pole aeg intervjuudeks,” saame juhiseid, ning pildistamisega võiks ka tagasi hoida. Vähemalt nii, et telefoniga kätt operaatori kaamera ees ei hoia.

CNNi ajakirjaniku tehtud pilt hetkest, mil paavst jõuab Maalehe ajakirjanikuni ja palub enda eest palvetada. Lihtsalt ja südam­likult esitatud soovi täitmisest ei saa ometi keelduda

Alitalia erilendu teenindav meeskond on pisut enam üles löödud kui tavaliselt ning erakordselt kärme. Enne seda lendu polnud mul aimugi, et niisuguse kiirusega on võimalik lennukis kärusid veeretada.

Prantslased räägivad kiiresti üle minu ja võrdlevad pabereid. Need on kõned, mida paavst hakkab peagi ette lugema.

Kokku on sel reisil 15 pikemat või lühemat kõnet ja kõik need jagatakse ajakirjanikele eelmisel õhtul kätte, et saaks juba uudiseid ette valmistada. Ühtki kõnet enne selle ettekandmist avalikkuse ette lasta ei tohi.

Prantslanna mu kõrval mäkerdab ennast läbilaskva tintekaga kokku. “See on õhurõhust,” pahurdab ta. “Neid pliiatseid ei tohiks lennukisse võtta.”

“Palveta minu eest ...” hoiab paavst mul ikka veel käest. “... ma vajan seda väga...” Siis liigub ta edasi.

Kokku on meid 66 ajakirjanikku — kaameramehed oma reporteritega, fotograafid, raadioreporterid ja kirjutajad. Esindatud on Reuters, CNN, ajakirjanikke on Ameerikast, isegi Mehhikost.

Peale Balti riikide ajakirjanike on veel üks esmareisija, teistele on see tuttav asi. Üks punt töötabki Vatikanis, teised teevad lugusid eri maade katoliiklikele väljaannetele.

Olen nagu valge vares. Õn­neks on Evelyn Kaldoja Posti­mehest teine samasugune, ainult selle vahega, et temal on üüratu riigivisiitidel ja tippkohtumistel osalemise kogemus. Lisaks on ta katoliiklane, teab peast missa ülesehitust, palveid ja kõike, mis kirikus muidu toimub. Näiteks Hiina katoliku kirikuga on praegu keerulised lood.

Ta on ju siiski Püha Isa! Paavsti lennutool airBalticu spetsiaalse märgistusega

“Nii et sa oled Eestist,” võtavad prantslased mu ette. Neil on Eesti kohta palju küsimusi, kuid nad ei saa kuidagi üle sellest, et meil on kõigest 6000 katoliiklast. Nii on neile jagatud buklettides kirjas, aga Evelyn ütleb, et õige arv on veel väiksem, nii 4500 kanti.

“Ja mida teised usuvad?”

Jutt, et oleme rohkem selline loodusrahvas, teeb prantslastele nalja. “Sul on endal ka mingi puu, mida sa kallistamas käid või?” kihistab Le Monde’is töötav Eleanor. “Aga kas nõnda ka saab, et usud nii Jumalat kui ka puid? See sobiks, mulle ka puud väga meeldivad!”

Löön käega. Ei mõista need prantslased meie õrna hinge!

Salongis läheb rabinaks. Kaameramehed jooksevad kohtadele, esimese klassi kardina alt osast piilutakse välja.

“Ta tuleb nüüd ja tervitab,” seletab Eleanor. “Nendega, keda tunneb, räägib ta vahel pikemalt, muidu surub lihtsalt kätt. See on ainus kord reisil, kui sa saad temaga isiklikult suhelda.”

Vatikani pressibüroo direktor Greg Burke teeb väikese sissejuhatuse ja siis seisabki seal Tema Ise: 1,3miljardise kiriku pea, paavst Franciscus. Üleni valges, reibas ja tegus.

Teda küll ja veel lähedalt ja kaugelt näinud ajakirjanikud lähevad elevile nagu lapsed jõulupuu all ning pildistavad ja filmivad nagu jaks võtab.

“Ta ütleb, et Balti riigid ainult tunduvad sarnased, kuid tegelikult on väga erinevad,” tõlgib Eleanor mulle itaalia keelest.

Paavst läheneb inimesi kõnetades ja tervitades ootamatult jõudsalt.

Mida ma peaksin talle ütlema? Kas oleks viisakas midagi meeldivat soovida? Kuidas tema poole üldse pöörduda?

Paavsti lennukis

Ühtset stiili ei näi olevat ning briifingul öeldu kohaselt tõusta ja istuda ka ei saa — selleks pole ruumi, sest ajakirjanikud ei suuda ju paigal olla, sekeldavad ringi ja pildistavad. Pealegi ei ole keegi oma arvuti- ja kaamerakotte üles kappi pannud, need on istmetel ja nende vahel jalus.

Ning siis on ta kohal.

“Aitäh, et Eestisse tulete!”

Käsi mu peos jääb paigale ja pruunidesse silmadesse tekib uudishimu.

“… mmm … oleme teid oodanud!” pingutan originaalsel lainel edasi.

“Palveta minu eest …” hoiab paavst mul ikka veel käest. “… ma vajan seda väga…”

Siis liigub ta edasi.

Kas hetk jäi seisma? Natuke. Mida tundsin? Elevust.

Eleanor minu kõrval tunneb hoopis kergendust.

“See lollakas pastakas,” sisistab ta. “Saad aru, ma panin suhu selle ju! Kogu keel oli must! Ma pidin seda paberiga hõõruma! Kuidas ma tervitan paavsti, endal keel süsimust! Pobisen suunurgast buongiorno või? Appi, mõtle, kui ma tulen Eestisse, teen missa ajal suu lahti, et kellegagi rääkida, ja inimesed arvavad, et kurat on nende keskel!”

Elu õppetunnid

“Oota! Tule kohe tagasi! Tule tagasi ja seisa paigal! Oh heldus küll… No kus su kaart nüüd on?”

Olen Vilniuse katedraali taga pressibussist välja hüpanud ja kaamerat haarates lauluhääle poole kiirendanud.

Saan pragada. Me liigume ainult kõik koos, saatjaks kaks Vatikani meest, vastuvõtva riigi ametnik ning lisaks kaks või kolm ihukaitsjat.

Selline on kord. Paavsti ametlikult saatev kaaskond ei lase ringi nagu lillelaadalised.

Algab lend Vilniusest Tallinnasse. Ajakirjanike hommikusöök oli kell 4, kuigi lennuk pidi tõusma õhku 8.30. Check-in käis nii, et hotellis anti passile kleebitud numbri alusel pilet kätte

Kuna paavst on riigipea, siis on tema visiidid ka riigivisiidid ning väga pikalt ette valmistatud ja äärmiselt turvatud. Iga kord, kui läheme hotellis bussi peale, valgustatakse asjad läbi, läbime ajutise turvavärava, veepudeleid ei võeta ära, kuid kork keeratakse maha ja sisu nuusutatakse üle.

Mul on suur kaelakaart, mis näitab, et olen ametlikus kaaskonnas ning iga Balti riik annab ajakirjanikele eraldi kaelakaardi tema nime ja pildiga. Sinna on suurelt kirjutatud VAMP — Vatican Accredited Media Person. Nendeta ei saa kuhugi.

“Pole viga, see on esimesel päeval alati nii. Küll sa õpid,” võtab Vatikani esindaja veidi tagasi.

Olen varem mõelnud, keda tähtsate visiitide ajal niimoodi politseieskordi saatel bussides õigupoolest veetakse. Nüüd siis tean — minusuguseid.

Andiamo!

Prantslane Xavier on mulle lennukis öelnud, et kogu see reis on tohutu kihutamine, et olla varem kohal ja et siis varem lahkuda ning uude kohta aegsasti ootama jõuda.

“Lähme!” on itaalia keeles andiamo. Ma saan selle sõna väga hästi selgeks.

Varem minek algab juba lennukis. See on veel ruleerimas, kui tagaukse juurde rivistatakse esmalt operaatorid, siis fotograafid ja siis need, kes peavad olema esimesse sihtkohta suunduvas bussis. Nemad peavad tegema ülikiiresti. Need, kes ei lähe näiteks paavstiga kaasa presidendi juurde vaid pressikeskusse, peavad tegema ainult väga kiiresti.

Kui Vilniuses puhub orkester marssi ja paavst sammub aplausi saatel trapist alla, kihutame meie nagu marukoerad ümber lennuki oma busside poole.

“Bianca! Andiamo!”

Kukk ja koit

Olen saanud itaaliakeelse reisikava. Hästi lühidalt on peamised asjad kokku võetud inglise keeles. Ehmudes loen sealt hommikusöögi aegu: kell 4, kell 5.15, kell 4… Pidin juba Rooma lendamiseks eelmisel päeval kell 3 öösel ärkama ja kõhedus poeb hinge. Ka Vilniuse lennule hakkasime registreeruma kell 4 hommikul.

Paavsti päev on millimeetri pealt paigas, teda saatev meediagrupp peab olema juba kohal, kui ta on tulemas, ka nende päevas pole midagi juhuslikku.

Hotelli Palace pressikeskuses. Paavst lehvitab, ajakirjanikud vajusid korraks ära, ent mõne tunni pärast on nad sada protsenti ärkvel ja valmis pressikonverentsiks. Paremal on silma kinni lasknud Valentina Alazraki, kes on kaasa teinud kõik paavst Franciscuse visiidid. Kodumaal Mehhikos on ta nii suur staar, et kolleegide sõnul võeti lennukitrapil kodus vastu sama suurte ovatsioonidega nagu paavstki

Vatikani pressibüroo teab väga hästi, kuidas ajakirjanikud töötavad ja mida nad vajavad. Nii on planeeritult jäetud kavva aeg, mil vestelda missale kogunenud inimestega, filmida katteplaane ja teha intervjuusid. Kogu aeg kasutatakse ära.

Keegi ei imesta, kui teised sõidult, käigult ja jooksult blogivad, faile laevad ja intervjuusid edastavad. Andmeside ja elekter on märksõnad.

Lennuki meeskond hoiab targu suu kinni, kui auväärt meedia ka tõusudel ja maandumistel arvutite ja mobiilide külge kleepub.

“Tooge mu toit 20 minuti pärast, mul on praegu väga kiire,” ühmab suure väljaande esindaja stjuardessile.

“Me ei tohi siis enam liikuda,” ütleb too vabandavalt.

“Las jääb siis…”

Aga toidukandik tuuakse ikkagi pärast kohale, kuigi liikuda enam justkui ei tohiks. Kõik pingutavad.

Kannatused Vilniuses

Leedu meeldib ajakirjanikele. Seal oodatakse paavsti suure elevusega ja see tõstab kõigil tuju. Kaunases koguneb missale ligi 100 000 inimest ning sellest saab visiidi suurim kogunemine.

Prantslane Xavier räägib, et kui ta paavstiga Peruus ja Tšiilis käis, siis Peruu oli väga vaikne, seevastu Tšiili kärarikas. Kui inimesed on rõõmsad, tulevad ka lood emotsionaalsemad, sest paavst on ise paremas hoos.

Eesti suhtes tunnevad ajakirjanikud huvi, nad küsivad palju ja arutavad fakte läbi. Nad on valmis, et usuleige riik võtab paavsti tulekut suurema emotsioonita.

Leedu on võtnud suuna tutvustada kirikupead kõigi oma okupatsiooniaja kannatustega ning teeb seda võimsalt. Käik Vilniuse omaaegsesse KGB majja, kus nüüd on okupatsioonimuuseum, muserdab paavsti nii korralikult, et ta meenutab seda tagasiteel lennukisse veel pikalt. Reaalne paik, kus inimesi maha lasti ja piinati, teeb ta hirmus kurvaks ja liigutab ka. Kuna paavsti palvehetk muuseumi keldrist kantakse otse suurtel ekraanidel väljas seisvale rahvale üle, saavad kõik sellest osa. Mõned inimesed hakkavad lahinal nutma.

Pressile pakutavate Leedu küüditatutega ma rääkida ei taha, aga teised kanalid võtavad nad huviga ette.

Nõukogude periood Balti riikides on nende jaoks natuke segane ja müütiline aeg.

Väsimus annab tunda

Lätis näeb paavst presidendipaleed, Vabadussammast ja oikumeenilist palvust läbides üsna kurnatud välja. Paremaks läheb alles pärastlõunal, kui ta kopteriga Aglonasse missale tuleb ja seal oma väikese lahtise autoga ringi põristab, ihukaitse kõrval galoppi laskmas.

Üks lätlaste korraldustoimkonna liige sosistab mulle, et leedulased olid kurvalt tunnistanud, et annavad neile üle haige paavsti.

Loodan vaikselt, et visiit katki ei jää. Franciscus on 81, pool ühest tema kopsust on kunagi välja opereeritud ning Riias liikudes vajab ta rohkem tuge kui eelmistel päevadel.

Riiast paarisaja kilomeetri kaugusele Aglonasse missale lennutati paavst helikopteriga, mida omakorda eskortisid sõjaväekopterid. Paavst astus seegi kord otse punasele vaibale

Magamata ööd annavad kõigil tunda. Bussis kipuvad ajakirjanikud oma laiali laotatud asjade hunnikute otsa tukkuma jääma.

Äratused on varajased, õhtuti tehakse tööd. Ringihulkumise ja õllejoomise aega pole.

“Tuleb teha, mida tuleb teha,” ohkab järjekordses varahommikuses turvakontrollis seisev noorepoolne naine ja vaatab julgustuseks telefonist pilti hetkest, kus paavst tal kätt surub.

Otse keskele

Eesti suhtes tunnevad ajakirjanikud huvi, nad küsivad palju ja arutavad fakte läbi. Nad on valmis, et usuleige riik võtab paavsti tulekut suurema emotsioonita.

“Ta on ju siiski paavst,” loodetakse. “Ehk tahetakse teda siiski näha.”

Ent Eesti üllatab. Esiteks ei saa suurem osa välisajakirjanikest aru, mis või kes on e-resident, kelleks paavst saab, aga see jätab võimsa mulje — ikkagi ülivõimas tehnoloogiariik!

“Hoopis teine asi, te olete nagu Skandinaavia,” vaimustub naine, kes on vist Reutersist.

Paavstile endale paistab meeldivat kohtumine noortega Kaarli kirikus. Ta tundub ergas ja huvitatud ning elab kõigele kaasa palju enam kui eelmisel päeval Lätis.

Ajakirjanikud on aga Eesti juba pisut kõrvale tõstnud. Hommikust peale erutab neid pärast visiiti lennukis toimuv tavakohane pressikonverents, kuhu saab piiratud hulk küsimusi, mis enne pressipealikuga kokku lepitakse. Käivad kõvad vaidlused.

Kuna Eesti saab ühe küsimuse ja Evelyn Kaldoja tahab väga teada paavsti arvamust idapiiri pingete kohta, jätan selle talle.

Mina ise tahaks teada lihtlabasemaid asju, näiteks miks on Eesti katoliku kirikus ainult üks eestlasest preester, kas nende arvu hoitakse meelega nii madalal, ja kuidas see saab nii olla, et kui mujal maailmas katoliiklaste arv suureneb, siis meil on kena väike selgepiiriline kogukond?

Ja ma tahaksin teada, kas meil ei plaanita preestriametisse võtta teistest kirikutest pöördunud abielus mehi, nagu Saksamaal või Ameerikas on suures preestrite puuduses tehtud?

Lõpp

Paavsti visiidi neljas päev. Eesti meedia on täis blogisid ja uudiseid, panustan sellesse palangusse ka ise.

Igaöine keskmiselt 4–5tunnine uni annab juba väga hullult tunda. Seni ülal hoidnud adrenaliin hakkab väsimusele alla jääma.

Tallinna pressikeskuses napib elektrikontakte, tööpinda ja internet saab otsa — WiFi jookseb lihtsalt kinni. Maailm januneb uudiste järele, aga meie sotsiaalmeedias kurdetakse, et paavsti on liiga palju ja küsitakse, milleks teda siia üldse vaja oli.

Kirikupea ootel

Järjekordse politseieskordi saatel Vene tänavale katoliku kirikusse sõites jäävad kaamerameestele silma tänava ääres olevad suveniirilauad. Nad lunivad niikaua, kuni saavad loa korraks vaatama minna.

Muigan.

Vatikani mees ärritub kergelt. “Inimesed on väsinud,” ütleb ta. “Meil pole nendel sõitudel kunagi aega midagi osta, nüüd jõudsime veidi varem. Kõik ju vajavad vahepeal midagi, mis natuke tuju tõstaks!”

Üks operaator tuleb leti juurest, särab üle näo ja peas on tal maasikpunane vildist saunamüts. Ilus.

Ma ise võpatan täiesti virgeks siis, kui veidi hiljem näen paavsti lahtises autos rahva sekka sõitmas, ägedalt lehvitamas ja naeratamas. Kuidas see võimalik on? Kuidas tema püsti püsib?

No olgu, ta ei kirjutanud öösel lugu oma reisist ega monteerinud videojupikesi kokku, aga siiski.

Mulle tundub see unenäolisena, aga paavst Franciscus seisab nüüd igatahes Vabaduse väljakul laval ja ütleb avasõnad.

Press saab oma märgusõna: andiamo! Läksime!

Enne kui paavst lõpetab viimase kõne Tallinnas, oleme ajakirjanikega lennukisse pakitud, kaamerastatiivid ülal, arvutid avatud.

Selline see elu seal paavsti lennukis ongi.