Rootsis Göteborgis konserveeritud käilakuju leiti 2011. aastal Soome lahest kalapüügi käigus. Foto: Eesti Meremuuseum

Käilakujudeks nimetatakse purjelaeva vööris olevaid, tavaliselt puust nikerdatud figuure. Kujutada võidi naisi, pühakuid, tähtsaid kangelasi. Laeva vööri paigutatud kujude või kaunistuste kasutamist on teada varemgi, kuid rohkem hakkas see levima XVI sajandil.

Kuju pidi laeva kaitsma haiguste, tormide ja karide eest, samuti oli käilakuju laeva kaunistuseks. Kujud hakkasid meredelt kaduma XIX sajandi lõpul, kui üha enam võeti kasutusele teraskerega purjelaevu, mõnel puhul olid need kasutusel veel XX sajandilgi. Eesti kontekstis on parimaks näiteks vast neljamastiline barkantiin Tormilind (ehitatud 1922), mis eristus teistest purjekatest oma linnukujulise käilakuju tõttu.

Kuulsa Briti admirali kuju

Paksu Margareeta uue ekspositsiooni tarbeks Rootsis Göteborgis kuue aasta (2013-2019) vältel konserveeritud käilakuju leiti 2011. aastal Soome lahest, kui kalalaeva Florence traal selle ilmselt merepõhjas lebava vraki küljest lahti rebis ja pinnale tõi.

Kuju toodi Dirhami sadamasse ja pärast mõningaid sekeldusi anti see Muinsuskaitseameti aktiivsel kaasabil üle Eesti Meremuuseumile. Tegu on täiskasvanud inimese suuruse, ilmselt meest kujutava, figuuriga. Ekspositsioonis on ta väljas koos suure puust alusega, mis kinnitus laeva vöörtäävi külge.

On oletatud, et tegu võiks olla kuulsa Briti admirali Horatio Nelsoni kujuga. Nelson hukkus Trafalgari lahingus 1805. aastal. Admiral oli kaotanud 1797. aastal lahingus oma parema käe ning kõikidel maalidel ja gravüüridel on teda kujutatud selliselt, et parema käe varrukas on torgatud revääri vahele. Sama on sellel vöörikujul. Ka soeng on nii Nelsonil kui käilakujul sarnane.

1824. aastast on teada üks inglise prikk, mille nimi oli Horatio Nelson, kuid selle kohta pole suuremat teavet. Samas on ühe inglise asjatundja arvates tavaline, et selliste käilakujude käsi oli juba algselt eemaldatav, mis annab alust lükata admiral Nelsoniga seotud oletuse ümber.

Meremuuseumi teaduri Vello Mässi hinnangul võib vraki dateerida XIX sajandisse, võttes aluseks käilakuju riietuse (meremehe pikkade vormipükstega univorm). Suhteliselt väikesemõõdulise purjeka sihvakas ehituslaad, suuremõõtmelise laadluugi asend tekil ning käilakuju olemasolu annavad alust pidada seda Hollandi algupäraga jagd/jagt tüüpi kaubapurjekaks.

Väga ainulaadne leid

Piltide järgi otsustades on tegu väga ainulaadse leiuga, sest käilakujusid, pealegi veel koos osa vöörtääviga, pole meie vetest eriti leitud. Saaremaa muuseumis on üks naisterahva kuju eksponeeritud, meremuuseumil on ammusest ajast üks mehe rinnakuju, mis kujutab arvatavasti kaupmeest või laevaomanikku ning mida hoiti varasemalt Võsu lähedal meremeeste Rommide talu väravapostil. Meremuuseumisse jõudis see 1960. aastatel ning Paksus Margareetas asetsevad need kaks käialkuju kõrvuti.

Laevavrakk, millelt käilakuju leiti, on 24,8 meetrit pikk ning 7 meetrit lai. Vrakk asub Soome majandusvööndis 73 meetri sügavusel merepõhjas. 2011. aasta juulis kontrollis sonariga käilakuju leiukohta Soome rannakaitse ja lokaliseeris värskete purustusjälgedega purjelaeva vraki.
Käilakuju jõudis Eesti Meremuuseumisse tagasi käesoleva aasta kevadsuvel ning alates 29. novembrist on see eksponeeritud Paksu Margareeta uues püsiekspositsioonis.