LHV pensionifondide juht Joel Kukemelk Foto: Karin Kaljuläte

Näiteks kuivõrd arvestab uus lahendus teise sambaga 2002. aastal mitteliitunute soovi võtta nüüd samuti välja oma 17 aasta jooksul I sambasse sotsiaalmaksu arvelt tasutud 4%.

„Kas ka mittekogujatel avaneb selline võimalus raha tagantjärele enammakstud sotsiaalmaksu arvelt tagasi küsida? Kui inimene loobub II sambast ja tema sotsiaalmaks ei liigu enam tema isikustatud pensionikontole investeerimiseks ning ei vähene 4% võrra, vaid suunatakse edaspidi riigieelarvesse tarbimiseks, siis on tegemist ju varjatud maksutõusuga,“ lausus Kukemelk.

Tema sõnul tekib pikemat ajahorisonti ja rahvastiku vananemist silmas pidades küsimus: kuidas reaalselt tulevikus pensione maksta, kui töötajaid on oluliselt vähem, pensionäre rohkem ning riigil puudub raha eakate ülevalpidamiseks?

„20 aasta pärast tõuseb üle 65-aastaste osakaal Eestis 19% pealt 28% peale,“ selgitas Kukemelk. „Eesti on üks Euroopa kõige kiiremini vananevaid ühiskondi — praegu ei ole aeg pensionisüsteemist ilma igasuguste piiranguteta lasta raha välja võtta, pensionisüsteemi oleks vaja raha hoopis juurde leida.“

II sambaga on liitunud 730 000 inimest ja mediaanis jääb kogutud summa ca 5000-6000 euro juurde. Võrdluseks — III sambasse on vabatahtlikult investeerinud pikaajaliselt raha 30 000 inimest ja umbes sama palju on ostnud endale ka vähemalt ühe aktsia Tallinna Börsilt enda väärtpaberikontole.

Kukemelki sõnul on eestlaste investeerimiskogemus tagasihoidlik.

„Loomulikult võib anda pensionifondide kõrval võimaluse inimestele, kes seda ise soovivad ja kel on selleks olemas vastavad teadmised ja kogemused teha investeeringuid omal käel läbi pensioniinvesteeringuteks mõeldud investeerimiskonto,“ märkis Kukemelk, „kuid see peab olema siis siiski selline investeerimiskonto, kust ei saaks ilma piiranguteta soovi korral raha lihtsalt tarbimiseks enne pensioniiga välja võtta. Vastasel korral see raha ka välja võetakse ja varem või hiljem tarbimisse suunatakse.“

Kukemelk lisas, et seejuures peab arvestama, et 1000-eurose palga juures igal kuul pensionikontole laekuvat 60 eurot on tõenäoliselt oluliselt kuluefektiivsem investeerida läbi ühise suure pensionifondi, kui omal käel investeeringuid valides ja tehinguid tehes.

„Mõningase ettekujutuse sellest, mis võib täieliku vabatahtlikkuse korral juhtuda II samba pensionivahenditega, annab III samba klientide käitumismuster 2008.-2009. aastail — majanduslanguse aastatel võeti massiliselt välja needki vähesed vahendid, mis said vabatahtlikult III sambasse kogutud,“ ütles Kukemelk.

Kuus aastat tagasi oli oma II pensionisammast lammutamas Poola, meenutas ta. Nüüd ollakse seda süsteemi töötaja ja tööandja pensionimaksete näol uuesti üles ehitamas, sest mõistetakse, et demograafilistest väljakutsetest tulenevalt muud head lahendust lihtsalt ei ole, lisas Kukemelk.

Kui Isamaa on II pensionisamba vabatahtlikuks muutmist õigustanud Suurbritannia näitega, siis tegelikult ei sobi see meiega võrdlemiseks mitte üks raas.

„Suurbritannias on tõesti alates 2015. aastast võimalik kogu pensioniraha välja võtta, kuid seda mitte kogumisfaasis — see raha on mõeldud pensioniks ja väljamakseid ei tehta enne, kui inimene on vähemalt 55-aastane, välja arvatud juhud, kui inimene taandub tööturult raske haiguse tõttu varem,“ selgitas Kukemelk.

Kusjuures maksuvabalt on Suurbritannias võimalik raha ühekorraga välja võttes kätte saada vaid 25% summast, ülejäänud summa pealt peab tasuma maksu.

Lisaks pakub sealne valitsus raha väljavõtmise korral inimestele nõustamisteenust, tagamaks, et väljavõetud rahast (tulevasel) pensionäril ikka kogu elupäevade lõpuni jaguks.

„Riikliku pensioni täiendamiseks on Suurbritannias 2012. aastast jõustatud ka tööandjapension, kus töötaja ja tööandja kogupanus pensionifondi sissemaksena oli kuni 2017. aasta aprillini 2%, sealt edasi kuni 2019. aasta aprillini 5% ja loetud päevad tagasi jõustus kõrgem igakuine maksemäär 8%ga,“ rääkis Kukemelk. „Kuid ka selle numbri puhul jätkub seal diskussion, et kas see kogutav summa on ikka piisav, et tulevastele pensionäridele hea lääneühiskonna pension tagada.“

Suurbritannias on võimalik inimesel selle tööandja pensionimakse tegemisest ajutiselt loobuda, kuid hiljemalt kolme aasta pärast liidetakse ta taas automaatselt pensionikogumisega. Eesmärk ikka üks — et inimene ei „unustaks“ pensioniks koguda ning et pensionipõlve jõudes oleks pensionid suuremad.