Väino Tiimuse vennad töötasid Siberis traktoristidena Foto: Erakogu, Maaleht

Minu talupidajatest vanemad Jakob ja Luise Tiimus elasid 1949.a. märtsiküüditamise ajal Koila külas Mahu vallas Virumaal. Külarahvas oli töökas ja taludes oli põllumajandus hästi arenenud. Peekon saadeti Inglismaale, seemnekartul Lõuna-Euroopa riikidesse. Tihedad sidemed olid Suursaarel ja Tütarsaarel elavate soomlastega, kellega vahetati kartuli vastu kala.

Kui sõda algas, siis aeti Vihula ja Palmse rahvas Koilasse, Koila rahvas omakorda püssitorude ähvardusel Purtsesse tankitõrjekraave kaevama. Elasime telkides, meile suunatud kuulipildujate hirmu all.

Küüditamise alguses elas vanemate juures veel vaid pere noorim poeg Hindrek. Teised täisealised lapsed ei elanud enam isakodus. Minu vend Endel oli arreteeritud juba 1947.a. ja mõistetud 10+5 aastaks sunnitööle – ta oli soomepoiss ja võidelnud Sinimägedes. Kui sakslased taganesid, taganes ka tema koos kahe kaaslasega Kundani. Mehed matsid relvad ühe meie sara alla ja läksid lahku. Üks meestest aga arreteeriti ning ta andis peidetud relvad välja. See oli ka vend Endli arreteerimise põhjuseks.

Pere teisestes lastest töötasid õde Valve ja vend Uno Rakveres ja mina õppisin Tallinnas.

Kogu pere oli küüditatavate nimekirjas.

Pill aitab kirvest enam

Meie pere oli ilmselt „süüdi“ selles, et isa oli Viru-Nigulas tunnustatud kirikutegelane ja tema vend Rudolf Timmus oli Viru-Nigulas kaitseliidu rühmapealik ja selle eest juba 1941.a. Siberisse küüditatud. Eks meie olukorda raskendas ka vend Endli karistus.

Küüditamisele eelnenud päeval olid Valve ja Uno juhuslikult koju tulnud. Küüditamise ööl, kui kärarikkalt ukse avamist nõuti ja polnud kahtlust, et on tuldud peret ära viima, peitsid Valve ja Uno end esialgu lakka. Nad tulid aga peatselt alla ja andsid end küüditajate meelevalda, kartes, et nad leitakse ikkagi üles ja siis jäävad pereliikmed lahku.

Hiljem selgus, et NKVD polnud meist kedagi unustanud: Valve ja Uno olid Rakveres küüditavate nimekirjas, samuti mina Tallinnas.

Isa võttis kaasa sae ja kirve, lootes, et neist on metsatöödel kasu. Kui aga jõuti 5000km kaugusele Krasnojarski krais asuvasse Minussinskisse, oli seal stepp ja ei mingit metsa.

Küll aga õigustasid ennast ema kaasavõetud õmblusmasin ja vendade Uno ja Hindreku pillid. Laul ja pillimäng leevendasid koduigatsust ja kergendasid raskusi. Õnneks tulid nad Siberist tagasi, jättes sinna vaid oma noorusaastad.

Pesunööriga aknast alla

Õppisin märtsiküüditamise ajal Tallinnas mäetehnikumi teisel kursusel ja elasin Pelgulinnas Härjapea tänaval perekond Pohlade juures.

Perepoeg Fred õppis Tallinna merekoolis, pereisa oli arreteeritud ja pereema töötas Tallinna keskhaiglas. Ta oli tööl ka sel kurjal ööl.

Küüditamise jutud liikusid juba eelmisel päeval. Ka meie kartsime. Ja siis nad tulid. Algul koputati vaikselt, siis ikka kõvemini ja kõvemini. Olime Frediga vaiksed nagu hiired. Ometi otsis Fred välja oma väikesekaliibrilise püstoli ja valmist kõiki sissetungijaid maha laskma. Suutsin ta maha rahustada, kartes, et muidu lastakse meid endid sõelapõhjaks.

Nüüd hakati uksele taguma püssipäradega. Selle lõhkumise peale tuli koridori naabrinaine ja käratas, et mis te lõhute, pole seal kedagi kodus, perenaine tööl ja poisid linnas!

Lõhkumine lõpetati, küüditajad lahkusid, jättes üksnes tunnimehe tulijaid ootama. Meie laskusime sel ajal teiselt korruselt pesunööriga alla ja põgenesime.

Mina läksin mäetehnikumi ühiselamusse. Fred nabiti peagi kinni ja vabastati üsna kohe – Pohlade pere polnud küüdinimekirjas, järele oli tuldud ainult mulle.

Hommikul läksin mäetehnikumi ja jäin seal poistele oma põgenemisest jutustama, kuni nägin aknast, et maja ees on küüdiauto. Välisuks oli püssimeeste poolt blokeeritud, kedagi välja ei lastud.

Sain aru, et jahitakse mind. Pääsesin keldrikorrusele mäemasinate klassi ja sealt akna kaudu tagahoovi. Järgmisel päeval sõitsin koju, Koilasse, kuid seal ootas mind tühjus – kogu pere oli ju ära viidud.

Edasi Venemaale

Lõplikuks pääsemiseks palusin end praktika ajaks määrata Venemaale. Mind saadetigi praktikale Volga-äärsesse Kašpiri põlevkivikaevandusse. Praktikante oli viis eesti poissi ja 10 kohalikku Kašpirist.

Olime koos Sõškvani raudteejaamas, et sealt bussiga kaevandusse sõita, kui minu juurde astus miilits ja küsis dokumente. Kartsin, et siingi ajavad küüditajad mind taga ning vastasin nime varjamiseks, et mul pole dokumente. Nüüd kamandas miilits mu endaga kaasa jaoskonda. Seda nähes piirasid poisid meid ümber ja nõudsid selgitust.

Miilits vastas, et arreteeris just praegu Ameerika salakuulaja! Kui poisid nõudsid, et kust ta seda võtab, siis tuli vastus: „Tal on USA riided seljas, dokumente ei ole ja räägib vigast vene keelt!“

Kui praktikajuhendaja dokumendid tõi, lasti mind vabaks. Nagu hiljem selgus, polnud küüditajad mind siiski unustanud. Nad olid mu asukoha Kašpiris välja nuhkinud. Kaevanduse peainsener aga vastanud järelpärimisele, et olen kaevanduses vajalikuks tööliseks vormistatud ja jäängi sinna elama.

Peainsenerile oli soovitatud mind vormistada, kui väljasaadetut, et siis on hundid söönud ja lambad terved. Ma olingi elektrikuks vormistatud ja töötasin seal üle praktikaaja. Palusin luba mäetehnikum Tallinnas lõpetada, et siis Kašpiri tagasi tulla. Nii pääsesin lõplikult küüditajatest ja küüditamisest.

Ometi ma „unustasin“ pärast kooli lõpetamist antud lubaduse ning asisin tööle „Eesti põlevkivis“, kus töötasin kokku 50 aastat.