Põlised rannakalurid jäid võrgulubadest ilma
Rätsep on pool sajandit elanud Dirhamis mõnesaja meetri kaugusel merest, aastaid on ta võrguloa saanud hankida ühel ja samal moel keskkonnaameti Läänemaa kontorisse paberil valmis kirjutatud avaldust viies. Viimastel aastatel on see käinud nii, et 1. detsembril, kui võrguloataotluste vastuvõtmine algab, tuleb see ametnikele viia ja luba oli sama hästi kui taskus.
Dirhamis kasutatakse püügivahendina nakkevõrku, püütakse peamiselt lesta ja selle jaoks on igal aastal tarvis taotleda kalastuskaarti – dokumenti, mis sellist püüki kindlaksmääratud ajavahemikus võimaldab. Rätsep soovis võrguluba jaanuarist augustini.
Suurem osa lubadest jagatakse internetis
Seekord läks teisiti. Rätsep andis koos naabrimehega avalduse 1. detsembril ja ametnik registreeris selle mõni minut pärast kella 11. Mõne päeva pärast aga saabus mõlemale taotlejale vastus, et avalduse esitamisega jäädi hiljaks, võrguload ehk harrastusliku kalapüügi kalastuskaardid on juba välja jagatud.
Tõepoolest, selgub, et kõigepealt broneeriti interneti kaudu kõige magusamad lestapüügi ajad maikuust septembrini. Mõned load jagusid veel ka neile, kes ennast juba varahommikul Haapsallu keskkonnaameti ukse taha sappa võtsid. Hilistele tulijatele, nagu Aare Rätsep, lubasid enam ei jätkunud, sest nende arv püügipiirkondade lõikes on limiteeritud, täpsemalt – väljapüütava kala kogustel on kvoot peal ja selle tõttu ei saa ka püügiluba anda kõigile, kes seda soovivad.
Rätsep püüab enda sõnul aastas välja ühtekokku paar-kolmsada kilo lesta. Sekka kevaditi ka mõni üksik punane, nagu ta ise ütleb. Kala läheb valdavalt suitsu ja ära söövad selle peamiselt oma küla inimesed.
"Me siin vanad inimesed, pole selle internetiga eriti kodus ja varem pole seda ka vaja läinud," on Rätsep morn. "Nüüd tuleb välja, et rohkem kui pool sajandit 300 meetrit merest elanud inimesed ei saagi enam merest kala püüda. Aga linnameestest suvitajad, kelle majakesi siin terve metsaalus täis ehitatud, tulevad ja püüavad nagu õiged mehed muiste."
Ja kuigi väikesaarte püsielanikel on traditsioonilisest elukorraldusest tulenevalt lubatud teatud arvu võrkudega kalapüük määrusest n-ö väljaspool, siis Eesti mandriosa rannikuala põlistele elanikele see eelistus ei laiene ja nemad peavad kalastuskaarte iga kord taotlema üldises korras. Seega pole harrastusliku võrgupüügi loa saamisel sisulist vahet, oled sa aastakümneid elanud rannakülas või tuled Lõuna-Eesti kuplite vahelt.
Küsimusele, mis tema eluolust nüüd saab, on Rätsepal vastus valmis.
"Mis saab? Röövpüüdja saab minust," raiub rannakalur. "Eluaeg olen siin rannavetes kala püüdnud, ja mis sa mõtled, et hakkan nüüd 45 kilomeetri kaugusel Haapsalus turult kala ostmas käima või? Kui rannaäärsed põliselanikud ei ole seaduse silmis enam midagi, siis mis mul muud üle jääb."
Müük läheb lahti kõigile ühel ajal
Ambose sõnul algas lubade taotlemine 1. detsembri hommikul nii keskkonnaametist kui ka elektroonilise kanali (Pilet.ee) kaudu kell 9.00. Enne seda ei olnud kalastuskaarte võimalik osta.
"Kirjeldatud probleemi üheks põhjuseks võib olla see, et kuna teatud osa Läänemaast läks Pärnumaa alla, siis vastavalt sellele jaotati ka osa nakkevõrgu kalastuskaarte Pärnumaale," selgitab Ambos. "Kalapüügiseaduse § 29 lõike 8 alusel määratakse kindlaks, kui suur osa üldisest kalastuskaartide arvust jaotatakse ära elektroonilise kanali ja keskkonnaameti vahel. Viimastel aastatel on see suhe jõudsalt liikunud elektroonilise kanali kasuks."
Ta lisab, et kalastuskaartide väljastamisel rakendatakse põhimõtet, et kõigil soovijail oleksid võrdsed võimalused, mistõttu ei ole vahet, kus keegi parasjagu elab. Välja arvatud püsielanikega väikesaared.
