Foto: Hendrik Osula

Eelmise aasta 5. aprillil kuulutas Tartu maakohus välja Werol Tehased ASi pankroti. Algatus tuli põllumeeste ühistult Kevili, kelle rapsikoogi Werol ära müüs. Kevilil jäi saamata üle 300 000 euro. See oli rohkem kui saja põllumehe raha.

Põllumehed ootavad oma raha siiani ega ole veel lootust kaotanud. 750 hektaril vilja kasvatava Ojamaa Talu OÜ juhataja Juhan Ojamaa pöördus selles küsimuses avaliku kirjaga Weroli endise omaniku Rein Kilgi poole.

Kirjas tuletab põllumees Weroli endisele omanikule meelde, et rapsikook, mida hoiustati Weroli laos, müüdi kolmandatele isikutele, ning kui ühistu oma kooki tagasi tahtis, siis seda enam ei olnud. Seetõttu on põllumeestel, kaasa arvatud kirja autoril, oluline sissetulek saamata. Põllumees palub Kilgilt avalikku selgitust, kuhu see raha jäänud on.

Maaleht üritas ärimees Rein Kilki meili teel nii eelmisel kui jooksval nädalal korduvalt kätte saada, et ta selgitaks ja kommenteeriks avalikus kirjas välja toodut.

Kuigi Rein Kilk on teadaolevalt vastanud põllumehele isiklikult, ei õnnestunud Maalehel temalt avalikku vastust saada − ärimees ei vastanud meilidele ning tema telefon oli lülitatud postkastile.

Werol Tehaste pankrotihaldur Toomas Saarma ütles Maalehele, et protsessi lõpptulemust ei ole veel võimalik ette näha ning seega ei tea ka, kui paljud võlausaldajad oma raha lõpuks kätte saavad. “Hetkel on müüdud tootmine ja raha sellest läheb pandipidajale. Muud vara pole müüdud.”

Kohtumääruse järgi on Weroli muu vara peaasjalikult kinnistud, millest osa on müümata.

“Kogu vara, mis on menetluses, on pandiga tagatud. Esmajärjekorras saavad oma raha tagasi pandipidajad. Hetkeseisu järgi hinnates − tagamata võlausaldajatele ilmselt makseteks raha ei ole,” arvab pankrotihaldur.



AVALIK KIRI

Austatud Rein Kilk, Äripäeva aasta ärimehe tiitli kandja aastast 1995!

Pärast seda, kui jätsite minu ja minu pere ilma olulisest sissetulekust, olles juhatajana otsuse taga, mis võimaldas Werol Tehased ASist ära varastada põllumeeste rapsikoogi, mille saite enda valdusse suvi läbi tööd nõudnud rapsiseemnete pressimisest, olen Teie tegevust jälginud. Ja seda ikka imestusega.

Kuidas on võimalik, et mitte ainult ühes või kahes, vaid peaaegu kõigis Teie omatud ja juhatatud firmades on toimunud üheaegselt sellised totaalsed ärilised ebaõnnestumised? Seda nii õlitööstuses, Tartu leivatööstuses, puituste tootmises, Pärnu sadamas, Sakala saeveskis, lambafarmis ja lihatööstuses ning mujal. Peaaegu kõik nimetatud firmad said suurtes summades laenu pankadest Dnb Nord, Swedbank, Unicredit ning Nordea. Sellest kõigest jäi Teile paraku väheks, mistõttu asusite ühel hetkel lisa nõutama ka oma töötajatelt, tarnijatelt ja Eesti Vabariigi Maksuametilt. Lisaks eeltoodule ka toetused EASi kaudu.

Ühel hetkel oli kõik see raha kadunud! Suured risti-rästi ülekanded, mis Weroli pankrotihaldur Toomas Saarma on tuvastanud; läbi raadioeetri Teie suust rahvale kõlanud lubadused maksta ära maksud; ettevõtete liikumine tundmatute esindajate kätte; sugulaste toomine firmade juhatustesse; võlgu jäämine advokaadile jne – see kõik tekitab hämmingut.

Värskendan Teie kui Presidendi Mäluinstituudi nõukogu liikme mälu: haruldase vastutulekuna on Eesti Vabariigi Maksuamet lubanud Teile kui Valgetähe ordeni kavalerile eriti pikki ja paindlikke maksegraafikuid Eesti riigi maksude tasumisel. /…/

Teie võlg Eesti põllumeestele kuuluvale ühistule on 320 000 eurot, võlg õlimüügiga tegelevale ettevõttele samuti üle 300 000 euro, võlg Unicredit Bank AG-le 6,4 miljonit eurot, ning lisaks sellele on Teil kohustusi mitmete teiste isikute ja organisatsioonide ees.

Kuidas on võimalikud samal skeemil põhinevad ärilised ebaõnnestumised Teie ja Teie finantsdirektor-juhataja Karl Liivapuu juhitud ettevõtetes?

Kas Te võiksite palun olla hea, ning selgitada, kuhu jäi Teie töötajate, pankade, äripartnerite, Eesti Vabariigi ning minu raha?

Lugupidamisega Juhan Ojamaa,

Eestimaa põllumees