PROOVISÕIT | Alaskan, uhke nime õigustaja
Renault Alaskan on kui selle automargi värske tuulepuhang. Kastiauto. Samas peab sedamaid tõdema, et Renault´märgi varjus pesitseb tegelikult Nissan ja Alaskani varjus Navara.
No aga mis siis? Miks me sellele Alaskanile ei või pigem erapooletut pilku heita? Pealegi on tulemus ju kena ja praktiline ühekorraga, mida siis veel ühelt kastikalt tahta.
Astume sisse. Astmelaud kohe uste allservas on ilmselt vajalik, aga eesmärgipäraselt tarvitatav vaid kuiva ilma/asfalttee korral. Sest kui niiske kruusatee auto täis pritsib, on enam kui kindel, et autosse minnes oma rõivad määrite. Aga eks Alaskan olegi tööauto ja töömehel on teadagi sobivad rõivad. Plusspool on samas see, et ka lühemalt või lausa lühikest kasvu ilmakodanikel pole kabiini jõudmisega raskusi.
Kui auto on piisavalt hästi varustatud, saab esiistet elektriliselt paika ajada. Ning peale väikest nikerdamist istub iste istmiku alla vägagi hästi. Ning läheb soovi korral ka soojaks.
Kiiresti soojaks läheb tegelikult kogu kabiin. Kui madal sügispäike ka sisse piilub, kisub isegi veidi umbseks. On väljas kraad nullis, saab 17 kraadile reguleeritud salongis kenasti hakkama.
Armatuurlaua kujundus on „nagu ikka“, kõik leiab üles. Muidugi tuleb ekraani kõigi võimaluste, sealhulgas navi, kasutamiseks pilk maateelt ära tuua ja see pole hea. Parem tehke nii, et pange enne teekond paika ning lükake alles siis suunatulede kangi. Tagumise käigu puhul heitke muidugi enne pilk ekraanile.
Rahakoti või dokumenditasku saate armatuurlaual olevasse lohku visata (soovitan juhul, kui te neid hiljem kaasa ei unusta võtta), samasse saab ka telefoni laadima torgata (sama soovitus). Raadiost tuleb piisavalt tugev heli, kvaliteedi saab ise paremaks või koguni parajaks timmida. Ning alles siis vajutage käivitusnuppu.
Alaskani 2,3-liitrine diiselmootor teeb oma töö auga, jorisedes madalatel pööretel, näiteks veorežiimil LO, vägagi turvaliselt, muutudes aga möödasõidu vajaduse korral piisavalt krapsakaks. Automaatkast teeb oma töö märkamatult, erinevate režiimide vahetamine on vaid nupu pööramise küsimus. 3,5-tonnise haagise saab ka järele võtta.
Et masin maastikku kannatab, pole isegi küsimus. Aga ta kannatab üsna kenasti ka pisut auklikku maanteed, vedrustus soosib ka seda.
Kütusekulu on viisakas, nii 7 liitri ringis 100-le, paagitäiega võib pool Eestit läbi sõita. Ka öösel, sest kõrgel paiknevad tuled näitavad õnneks piisavalt kaugele. Tulede vahel on muidugi uhke iluvõre, sellel sama uhkena Renault´ märk. Ja see on tõesti oma!
