Sedaankerega (praegu pakutaksegi vaid neid) kirsipunane prooviauto, millega piisavalt pika tiiru tegin, sisaldas 23 lisa. Seda oli parajasti nii palju, et midagi ei pidanud taga otsima.

Seega: teele! Veenduma ja ka teistele näitama, et Fiat on Eestiski olemas, asjalik ja piisavalt odav, et seda võimaliku partnerina näha. Reklaam ütleb, et hinnad algavad kümnest tuhandest ja 990 eurost, mis on muudegi markide juures tuntud müüginipp. Küll on Fiati puhul tõsi see, Tipo ongi sätitud end oma hinnaga müüma. Pluss garantiitingimustega.

Kui küsimus on nn alusmudelis, mida saab lisavarustusega mõnusamaks muuta, tuleb vaadata neid näitajaid, mida enam hiljem muuta ei saa. Alustame näiteks ruumikusest.

Ruumi on, seda nii esi- kui ka tagaistmel. Pakiruumi maht on rohkem kui pool kuupmeetrit, samas pole sellele tagaistmete kallutamise näol üldse (odavam varustus) või on vaid veidi (lisavarustus) abi loota. Aga oleme ausad – pakiruumist on ka matka tarvis küll.

Istme ja esipaneeli vahekorra hindamine sõltub sellest, milline juht olete. Kui armastate nn algaja asendit – istute nagu taburetil ja surute nina vastu esiklaasi, pole Tipo just parim valik. Kui aga teile meeldib roolis olla nagu lamamistoolis ja vaadata teed nagu üle aia, pole enam palju paremaid valikuid.

Mootorid on sellised, millega mõistlik inimene oma mõistlikke sõite teeb: 1,4-liitrine 95 hj ja 1,6-liitrine 110 hj bensiin ning 1,3-liitrine 95 hj ning 1,6-liitrine 120 hj diisel. Mõningane pettumus võrreldes auto ninaosa kujundusega, mis lubab pigem jämedat häält ja kõva kummivilinat, aga vähemalt 1,6 bensiin on krapsakaks liikumises küllaldane.

Käigu vahetamiseks on kas viis või kuus käiku käsitsi ja kuus automaatselt, kusjuures nende erinevate mootoritega kombineerimise võimalused on minimaalsed.

Kütusele kuluva raha hindamiseks peate leppima, et saja kilomeetri läbimiseks tarvitab 1,6-liitrise mootori ja automaatkasti koosmõjus üle kuue liitri bensiini.

Kokkuvõttes: kõik vajalik sõitmiseks on olemas ja seda moel, kus kokkuhoidu pole näha, mõnikord vaid materjalidest tunda. Täiesti korraliku varustuse puhul võite lauale lugeda umbes 15 000 eurot. Kui nüüd keegi sedaani peale nina kirtsutab, siis teistsuguse kerekujuga Tipod on veel tulemas.
Ja veel: kuigi Tipo liigitatakse rohkem linnaautoks, pole linna ja maa erinevus Eestis just suur: maa on läbimatu mülgas vaid pahatahtlike kommentaatorite sõnades.
Ootamatu lisatest
Ootamatult õnnestus mul testida ka Fiati autoabi. Nimelt kargas metsavahelisel kruusateel rehvi mingi hambuline ese, mis endast korraliku kolmnurkse jälje jättis. Kohe kargas põlema kollane ohutuli (on alusvarustuses) ja säästis halvimast – nimelt õnnestus auto enne rehvi lõplikku tühjenemist tee veerde parkida. Elektrilisest pumbast abi niisuguse hambajälje puhul ei olnud, nii tuli autoabi numbri järele haarata. Tunni ja veerandi pärast oligi abi rohkem kui 60 km kauguselt kohal ja tõmbas tuliuue ja tulipunase Fiati turjale.