Hinnangu andmise puhul tavatuna saab alustada esipaneelist. Nii palju nuppe ja nublakaid pole enam ammu näinud. Hakkame vasakult ehk ukselt peale, jookseme üle armatuurlaua, siis laskume selle keskkohast allapoole, käigukangi tasandile välja – kõikjal saame midagi vajutada, mõnd klahvi klõpsutada, kasvõi istmesoojenduse kaht korralikku kõrvuti klahvi. Kujundaja on selgelt kõva jaotaja olnud: siia grupeerime need nupud ja anname neile niisuguse näo, mõni sentimeeter allpool on teised ja teistsuguse kujundusega.

Siis jõuame armatuurlaua kohal kõrguva ekraanini ja tõdeme, et on ka pisut kaasaegsemalt lahendatud variante. Selliseid, kus vead sõrmega ja soovitud link avaneb otsekui möödaminnes. Siin tuli ikka sõrm hästi väikeseks teha (õnneks mul on enam-vähem sobivad) ja väga korrektselt õigesse kohta vajutada. No ja seejärel kuulata õnnestunud tegu kinnitavat piiksu, mis võinuks olla tublisti mahedam.

Lumi ja ökonoomsus

Armatuurlauast tõuseb kiirust näitav aknake, mille kalle on reguleeritav. Tore, sest iste annab end samuti piisavas ulatuses alla-üles reguleerida. Kiirust on aga vaja vaadata, sest kolm valikus olevat mootori töörežiimi näitavad koostöös automaatkastiga vägagi erinevat iseloomu.

„Lumi“ vastab tõesti oma nimele ja ootustele, ehkki katsesõidu ajaks oli sügav ja sisuline lumi asendunud pigem õhukese jäisevõitu kihiga, mis inimest vabalt kandis – kiirema sõidu korral sedasama autotki.

„Lume“ kõrval on valikus „Eco“. See on tõesti ökonoomne, tõmbab jõu korralikult maha. Tõmme on Eclipse Crossil aga ka muidu pigem tavaline, eks auto on ole piisavalt suur ning rehvid samuti mitte väiksed. Kütusekulu on 7 liitrit sajale ja liiter-teine veel pealegi.

Ütleme nii, et nn tavalise diiselmootoriga saab poole odavamalt läbi.
Teed loeb Eclipse Cross kenasti, aga tunnetab jäigema vedrustuse toel selgelt suuremaid pragusid ja vööte. Tulede valgusjõud on ka tähitus öös piisav.

Pöörderaadius on muljetavaldav, võtad maantee veerest veidi lisa ja juba ongi nina teise suunda pööratud. Püsikiirusehoidja on selline, et tunneb eesmineja selja ära ja seab mineku selle põhjal.

Turvaline ja valgusküllane

Kui varustatust on piisavalt, on tegemist üsna mugava autoga. Muusikale põrutab oma aluse pakiruumis asuv bassikõlar, jää aknal – veel pole talv läbi – sulab õigele nupule vajutamise järel imekiiresti, vajalikest kohtadest nahaga kaetud rool läheb soojaks, vastu autot tõmmanud peeglid kerivad end kenasti lahti ja hakkavad välimiste nurkade kaudu vahendama sõiduks olulist infot. Istuda on mugav, eriti rõõmustavad tagaistmel reisijad.

Auto näib ühtaegu turvaline (turvatestis ka head tulemused), samas valgusküllane: katuseluuk, tagumine laeaken, siis veel ülemine tagaaken ja alumine tagaaken. Vaatad ja näed peaaegu isegi et summutiotsa. Tõsi, vajadust niisuguseks pilguks pole, sest kõiksugused kaamerad näitavad auto asendit korralikult ja vihjavad ka sellele, kui parklast välja tagurdavale autole külgsuunalt mõni liigikaaslane läheneb.

Välimus, mis siin rääkidagi, on kena. Selline sõiduk võiks maja ees seista küll. Et esimese varustustasemega variant tõepoolest seal seisaks, kulub 23 900 eurot. Järgmise tasemeni on sealt 4000, selle kõige viimaseni veel 300 eurot. Proovida tasub!