Võibolla on Opel olnud viimastel aastatel uuendajana ka pisut kõhklev – käis ju omanike vahetus. Eelmisel aastal löödi lõpuks käed ja General Motorsi asemel sai uueks omanikuks PSA, kus tugevad margid Peugeot ja Citroen.

Loomulikult tähendab ühes firmas olemine tänapäeval tihti jõulist koostööd, Grandlandi puhul laias laastus seda, et kere ja sisu on Opelilt, mootor ja mitugi muud aga Peugeot´lt. Grandlandi poolvend on Peugeot 3008.

Koostöö tulemus

Teooria teooriaks. Tähtis on mootor käima vajutada ja tänavatele veereda.

Veeremise kogemus ütleb, et auto on päris terane mineja. Vajutad ja krapsab küll. Teed mõne oletuse mootori suuruse kohta, aga ei oska midagi kosta ning pöördud tarkade paberite poole. 1,2 turbo, 96 kW ehk 130 hobijõudu pluss kuuekäiguline automaatkast. Üllatav ja samas piisav. Proovisin pikematel turvalisematel lõikudel kolleegidest mööda krapsata ja krapsaski. Targast raamatust võib lugeda, et nullist sajani peaks auto kiirendama 10,9 sekundiga.

See selleks, ka muus arvestuses lubab Grandland juhil end masina peremehena tunda. Esiistme võib vajadusel õige kõrgele pumbata ja niiviisi ümbritsevast parem pilt saada. Käetugi liikus ette-taha ja istus käe alla väga kenasti.

Armatuurlaud tundus lihtne, samas ülesandepõhine. Mõnda nuppu käigukangi varjust pisut otsid, aga pigem on kõik lihtne ja käepärane. Puutetundlik ekraan on tõesti parajalt tundlik, ei hakka su soove ise ära aimama ja soovimatut seadistust ette kerima. Käigukangi naabriks olev klahviga seisupidur vabastab auto oma haardest ise.

Tulesid pole väga vaja näppida, need vahetuvad vajadusel ning näitavad keskmiselt kenasti ka varakevadises kleepuvas lumesajus.

Tagaistmel oled hoitud

Ruumi on autos piisavalt, ka tagaistmel reisijatele on korraliku varustuse korral tõsiselt mõeldud: ukse ülaservadest saab välja tõmmata aknakatted, esiistmete seljatugedes on suured taskud, õhuavade kõrval on nupud istmesoojenduse reguleerimiseks. Iste ise tundub piisavalt mugav ning kui 1.80 pikk mees ees istub, mahub teine samasugune lahedalt ka tagaistmele. Ainus kõhklemiskoht on see, et iste asub nii sügaval, et eesistuja peatoe tagant on suhteliselt raske teed näha. Samas – reisija peabki juhti usaldama.

Pakiruum kuulub iseavanevate kilda. Lihtsalt ära käiva põhjakatte alla on sokutatud varuratas, klahvide abil saav kõhuli lasta tagaistme seljatoe. Suurus on parajasti niisugune, et kaks väga suurt kotti paned kõrvuti ja pisemad nende peale.

Hea manööverdaja

Grandlandiga on pigem hea manööverdada: tagurduskaamerat proovitud isendil küll polnud, aga andurid annavad võimalustest piisavalt hea pildi. Auto ümber pööramine on hea pöörderaadiuse tõttu pigem lust.

Kui maanteel korralikult (mitte ülemäära!) gaasi anda, kulub bensiini pisut rohkem kui keskmisena lubatud 5,2 – 5,5 liitrit sajale. Kui pigem agressiivselt alanud möödasõidud ja linnas ristmikel ootamised sisse arvata (start-stopi võib ka välja lülitada) kulus proovisõidul 6,7 liitrit sajale.

Jääb veel teha üldotsus ehk hinnata hinna, kvaliteedi ja kütusekulu suhet. Pigem hea, julgen arvata: piisava standardvarustusega (neljast võimalikust tasemest kolmas) Grandland X maksab enne soodustuse arvutamist 24 750 eurot. Kes tahab, võib siia liita veel 90 eurot ja saab talla alla sportlikud metalsed pedaalid.