Foto: Sulev Oll

Südant seetõttu, et paned käigu sisse ja läheb. Annad gaasi, vahetad käigu, läheb veel paremini. Siis lülitad kuuenda käigu ja lased diiselmootori pöörded mõnusasti alla. Pikemal teel vastab ta sulle sellega, et kukutab keskmise kütusekulu näiteks 5,6 liitrini 100 km kohta, kusjuures vastutuul on siia juba sisse arvutatud.

Kaubik või sõiduauto?

Rifter peaks olema kuju järgi otsustades kaubik, vähemalt harjusime niisuguseid sõidukeid kaubikuteks hüüdma, aga nagu veel hiljutine kultuskõnekäänd väitis: vahet pole.
Tõesti, päris sõiduauto ta nüüd ei tundu, aga ega oluliselt puudu ka ei jää. Kogu on sõiduauto omast selgelt kõrgem ja sedaviisi tuuletakistus suurem, sõiduk lõpeb sirge tagaseina ja suure üles avaneva luugiga, aga mugavuste poolest on ta täiesti sõidukauto kaaluga.

Istmed on piisavalt sõitjat arvestavad ning see pole vaid minu kui rooli taga istunu arvamus. Paika sättida saab neid ka kenasti. Loomulikult on Rifteris pearuumi küll ja mõnikümmend sentimeetrit veel lisakski, jalaruumi leidub samuti küllaldaselt. Tagumised külguksed liiguvad kena kõrinaga kõrvale.

Mahukas küll

Ma ei oska öelda, kas ma endale niisuguse auto ostaksingi, sest pakiruumi on minu tavaliste vajadustega võrreldes mitu, mitu ja veelkord mitu korda rohkem. Panin kogu oma kolme päeva varustuse, voodivarustuse sealhulgas, kottidesse ja ladusin autosse – vaid pakiruumi põhja sain kaetud. Aga tagumise rea istmeid polnud ma sel puhul veel üldse liigutanud.
Mõnusalt jäik ning erinevale kõrgusele paigutamise võimalusega oli ka pakiruumi kate. Nii ladusin kotid põhja, kate nende kohale, katte peale aga kõned triiksärgid ja muud kergesti kortsuvad või muljumisõrnad esemed.

Panipaiku on ohtralt. Kui algul istud sisse ja ei leia, kuhu oma tanklast ostetud kohvitass torgata, siis peagi avastad õige koha esipaneelil vasakut kätt. Kohas, kus mitmetel teistel autodel kohvitassid käivad, on Rifteril aga kahes osas avanev panipaik, kuhu jahutuseks kasvõi seitse pooleliitrist pudelit vett panna. Üldse on siin igasugu käest ära panemise võimalusi kuni tagaluugi juures omapäraselt avaneva panipaigani välja.

Tagaluuk ise on massiivne, seda tüüpi, mille kohta öeldakse, et ajad kalamehena auto jõe kaldale, teed luugi lahti, et katus oleks pea kohal, kui sa spinningut loopima hakkad ja juhtumisi vihmaseks kisub.

Lisavarustus meelitab

Tõde tunnistades pean muidugi ütlema, et varustustasemete poolest ületab Rifter kõik ootused. Kes viitsib tabeli vasakult paremale läbi lugeda, saab kokku kuus taset, GT-Line teiste hulgas. Loomulikult käib rahakotis sel puhul nii 5000-eurone hinnajõnks, aga kellel see jalgu alt ei löö, julgen soovitada. Kui mõnus on sõita, kui heitliku päikesega sügispäevgi kallab sulle kuklasse oma valgust, või siis öösel, kui lae all helendab piki salongi kulgev valgusti, mida võib ka riiuliga võrrelda.

„Hästi istumisest“ oli juba juttu, lisada võib veel, et rool istub ka kenasti pihku, on pigem väike ja mõnes mõttes sportlik. Tõsi, kui natuke hooletuks lähed ja oma sõidureast välja kalduma kipud, saab nn ehmumisjõnksak olema päris ebamugav. Aga alati on ju mõistlik võimaluse korral oma rada ja rida hoida ning niiviisi kõiksuguseid jõnksakuid vältida.
Manööverdada on aga mõnus, ka kehvem mees keerab tagurduskaamera abil paari lühikese manöövriga kahe auto vahele külgparklasse.

Välimus on Rifteril kena ja viimistletud, ninaosa pisut agressiivsem, kui oleme harjunud väiksemate ja nn leebemate seda tüüpi mahtuniversaalide puhul nägema. Isegi noorem põlvkond, kes on harjunud kõige pigem tavalise ja turvalise puhul nina kirtsutama, tunnistab, et Rifteris on võlu, nii väljas kui ka sees.

No ja tuled näitavad kenasti ja kaugele, kojamehed saavad hakkama ning GT-Line kõlaritest kostub päris hea kvaliteediga muusikat. Sõida või lusti pärast.