Puhkav Baruto: Lähen täna loomadele heina niitma
Kuidas olete rahul lõppenud hooajaga?
Hooaeg ei ole lõppenud, sel aastal on ees veel kaks turniiri. Aga seni on neli turniiri läinud stabiilselt, paneksin endale hindeks koolipoisi tugeva kolm plussi.
Alati võiks paremini minna.
Mis võiks paremini olla?
Eks need paar ebaõnnestunud matši jäävad ikka kripeldama. Mina lähen võistlema oma taktikaga, aga vastasel on oma taktika, mis minu omaga ei sobi…
Aga mis kehvasti, see uuesti. Vastased on mind tundma õppinud, eks ma pean selle võrra jälle juurde õppima.
Kui pikalt suvepuhkust üldse jätkub?
No teda ikka on! 22. augustini olen Eestis.
Eelmisel suvel ma Eestisse ei jõudnudki, terve suvi oli igasuguseid tegemisi täis. Puhkuse ajal tahaksin nüüd Eestimaal ringi käia, mind võib näha nii saartel kui mandril.
Tahan inimestega kohtuda. Ja eks kodus ole ka palju teha, veedan siin palju aega.
Kalale lähete?
Tahan minna küll, kuid konkreetset plaani veel ei ole. Kalale minnes tahaks ikka kala ka saada, mitte koju tulles poest kala kaasa osta.
Olen päris kirglik kalamees ja paras korilane. Käin ka seeni ja marju korjamas. Tänavu on esimene kukeseenekaste juba tehtud.
Mulle meeldib looduses. Kui peaksin valima Egiptuse reisi ja metsa seenelemineku vahel, siis valiksin seenelkäigu.
Kas Eestist ära oldud aja jooksul on siin teie silma jaoks midagi ka muutunud?
Eks hinnad, elamine on kallimaks läinud.
Maakohad on inimestest tühjemaks jäänud, tühje maju on nüüd juba päris palju. Neid maju müüakse aga sellise hinnaga, et keegi ei kipu neid väga ostma.
Kuidagi tuleks valdadesse investeeringuid nii suunata, et inimesed rohkem maale elama läheksid.
Jaapanis räägitakse, et kõik, kes tahavad karjääri teha, tulevad Tokyosse. Seal elavad inimesed erinevad oma käitumiselt absoluutselt Osaka inimestest. Tokyos minnakse hommikul kell kuus tööle ja jõutakse koju õhtul kell üksteist. Niimoodi kurnab end väga ära…
Eks Jaapan olegi enesetappude arvult maailmas esirinnas. Aga igaüks on oma õnne sepp. Kes leiab oma õnne rahas ja linnamelus, kes leiab selle maaelus.
Märkasite, et Eestis on hinnad tõusnud. Kas toit on meil juba kallim kui Jaapanis?
Jaapanis maksab üks lõunasöök kiirtoidurestoranis — riis liha ja muude lisanditega, meie mõistes praad — Eesti vanas rahas umbes 50 krooni. Eestis võib ehk ka leida kohti, kus 50 krooniga söönuks saab, aga vaikselt hakkame Jaapanist juba mööduma.
Kui suuri monopole — näiteks Eesti Energiat — ja kütusehindu ei suudeta ohjeldada, siis loomulikult hinnad tõusevad.
Kui kütus ja elekter on odavad, on ka kõik muud asjad odavad.
Kas ja kuidas teid puudutas kevadine Jaapani katastroof?
Puudutas meid kõiki, kes me Jaapanis olime.
Kui enamik välismaalasi pages pärast tuumaõnnetust Tokyost, siis meie, sumomaadlejad, jäime. Päris nii ju ka ei saa, et oleme jaapanlastega koos ainult heas. Oma fännide ja kõigi teistega tuleb olla koos nii heas kui ka halvas.
Suvel käisime katastroofipiirkonnas, pilt oli masendav. Aga inimesed on hästi positiivse mõtlemisega, aitavad üksteist.
Jaapanlaste ühtekuuluvustunne on tugev, mitte nagu Eestis, kus igaüks ajab oma asja. Viimasel ajal olen tähele pannud, et meil on väga vähe ühtekuuluvustunnet.
Mille põhjal seda järeldate?
Ma olen nädal aega Eestis ringi käinud ja inimestega rääkinud.
Noh… Eks kõike, mida sa teed, teed endale. Koolilapsele räägitakse, et sa õpid iseendale, aga mu meelest tuleb seda meil juba ka vanematele inimestele rääkida: kõik, mida sa teed, teed endale.
Aga Eestis on ka palju inimesi, keda võin pidada oma tõelisteks sõpradeks, olen kohtunud paljude heade ja toredate inimestega. Tihti mõtlen, et kui ma poleks sumomaadlejaks saanud, siis poleks ma ju nendega tutvunud. See on selle ameti suur pluss.
Te valdate jaapani keelt nüüdseks vist täiesti vabalt?
Ma usun küll.
Mida võiks Eestis jaapani kultuurist ja vaimust õppida?
Kindlasti abivalmidust ja positiivsust. Kui küsid jaapanlastelt linnatänaval teed, siis isegi kui nad ei oska sind aidata, proovivad nad seda ikkagi teha.
Muidugi on igal pool igasuguseid inimesi.
Millisele maale kuulub teie tulevik, kas Jaapanile?
Ma kohe näitan teile oma tulevikuplaane. Kas nägite tee ääres üht karja lihaloomi? Need on meie omad!
Olen hakanud vaikselt maatööga tegelema. Maapoiss ma olin ja eks ma siia tagasi tulen, ma ei ole mõlgutanud mõtteid jääda Jaapanisse või hakata linnas elama. Kodu on ikka kodu.
(Tõuseme hubasest kaminatoast kohvilaua tagant ning suundume karja vaatama. Kopli talu — säärane on talu nimi — koplis nosib heina paarkümmend ilusat punasekarvalist veist herefordi ja limusini segatõust.
Baruto kahmab peotäie rohtu ning pakub seda üle aia loomadele, esimeste seas kalpsab kohale Ilmari-nimeline pull.
“Loomaga tuleb ikka rääkida. Nii ei saa looma pidada, et käid vaid korra päevas läbi ja viskad heinad ette,” sõnab ta. — A. L.)
Meil polnud plaanis karja veel nii ruttu osta, aga et sugulane jäi raskelt haigeks, siis otsustas ta oma karja maha müüa. Kuna meil oli niikuinii plaan hakata loomi pidama, ostsimegi ära.
Karja tulevane suurus oleneb sellest, kui palju saame maad. Lääne-Virumaal on maa üsna hinnas.
Teil peeti loomi kindlasti juba ka teie lapsepõlves?
Meil olid lüpsilehmad, sead ja kanad, rohkem ikka enda jaoks.
Mäletan, et kõige mõnusam osa heinaajast oli lakas värske heina sees magamine.
Praegu ei ole enam kedagi, kes teeks lahtist heina, kõik tehakse ära masinatega, käsitööd enam ei olegi.
Kas teil on ka piimakarja loomise plaan?
Ei ole, keskendume lihakarjale. Oleme käinud siin ja seal suuri lihafarme vaatamas, vaikselt on plaan hakata karja suurendama.
Piimakarja loomine eeldaks uue lauda ehitamist, see aga oleks liiga suur investeering.
Kas talu annab juba sissetulekut?
Alustasime alles sel aastal, talu kuulub emale. Aga mulle on eluaeg loomakasvatus meeldinud, ma ei saa sellest üle ega ümber.
Üle-eelmisel aastal käisid meil külas Eesti suurimad piimakarjaomanikud, kümme-viisteist inimest. Nendega kohtumine saigi tõukeks. Kuulasin nende jutte…
Maaelu on mõnus ja tore. Tööd ma ei karda. Mulle meeldib maaelu rahu.
Maal saad rahulikult oma asjadega tegelda, oled iseenda peremees.
Kas Jaapanist on võimalik ka talupidamise alal šnitti võtta?
Ma arvan, et hoopis jaapanlased peaksid õppima Eesti kõvematelt talumeestelt.
Jaapanis on küll selliseid loomatõugusid, mida Eestis ei ole, aga põllumajandustehnika on enamasti sama.
Jaapanlased teevad küll ka omaenda väikseid traktoreid, kuid need on mõeldud pigem riisikasvatajatele ja aiapidajatele, suured traktorid pärinevad Euroopast.
Olen käinud vaatamas Jaapani vabapidamislautu, need on nagu vabapidamislaudad ikka, lüpsirobot on samasugune nagu Eestis. Midagi väga erilist ei ole.
Kas teil on plaanis mõnd jaapani veisetõugu ka Eestisse tuua?
Plaane on igasuguseid. Ootame, vaatame.
Praegu on loomalihaga Jaapanis probleem, tuumajaama piirkonna loomad on saanud kiiritada ning nende liha ei saa enam müüa.
Kas võib kõne alla tulla liha eksportimine Eestist Jaapanisse?
Tuleb kindlasti, aga ma arvan, et Euroopa liha ei suuda konkureerida Brasiilia lihaga, see on lihtsalt nii palju odavam.
Kuid ehk on see siiski võimalik, kui liha müüa kaubamärgi all “Otse Baruto farmist”?
Niikaua, kuni ma olen tegevmaadleja, ei tohi ma mingis äris osaleda. Kui ma sumo ära lõpetan, siis võib-olla mõni andunud fänn isegi ostaks…
(Baruto muigab skeptiliselt.)
Inimesed unustavad suhteliselt kiiresti, uued maadlejad tulevad peale.
Kui kaua teil on plaanis sumoga jätkata?
Ütleme nii, et kui Eestis saaks midagi juba jalgele, kas või selle talugi, siis võiks vaikselt hakata lõpetama.
Aga teha on sumos palju, turniirivõitu mul ju veel ei ole. Esialgu ei tule Jaapanist ära.
Aga te kunagi ikkagi tulete? Te ei kuulu ju nende talentide hulka, kes lähevad Eestist ära ja jäävadki?
Olgu siin nii sitt elu kui tahes, sünnimaa on ikka sünnimaa.
Isamaa on isamaa. Ei taha mina sinna välismaale jääda. On ära käidud ja vaeva nähtud.
Ma mõtlen mõnikord, et kui Jaapanist ära tulen, ega ma siis enam välismaale turismireisilegi ei kipu.
Teie panus sumo populariseerimisse eesti rahva seas on küll suur, kuid päris rahvusspordiks pole see meil veel muutunud. Mis teeb teie jaoks sumo põnevaks?
Ma ei populariseerigi sumot. Ma olen omal nahal tunda saanud, mida profisumo Jaapanis endast kujutab. Selgitada on seda väga raske, aga ma ei soovita kellelegi, et minge ja proovige.
Kui mõni inimene ise väga tahab, siis loomulikult ma aitan teda, kuidas saan. Aga igaüks peab ise oma ala leidma, toredaid spordialasid on väga palju.
Ma ei ütle, et hakake kõik sumomaadlejateks.
Aga mis teid aastaid tagasi sumo juurde tõmbas?
Maal olid sportimisvõimalused väga väikesed.
Ma arvan, et enne põhikooli lõppu peaks laps endale oma spordiala leidma, aga meil sai vaid korvpalli mängida ja talvel suusatada.
Hiljem olen mõelnud, et oleksin võinud proovida kettaheidet või kuulitõuget, praegu tahaksin seda hirmsasti teha. Aga nüüd on juba vanus selline, et…
Meil oli täielik võimaluste puudus. Kui läksin gümnaasiumisse, siis esimesel aastal mängisin veel korvpalli, kuid siis läks kere tüsedaks, kaua sa niimoodi ikka jooksed.
Hakkasin tegelema judoga. Treener, kelle all ma Vinnis judotreeningutega alustasin, on suur Jaapani fänn ja tema hakkas mulle ka sumot õpetama. See pakkus huvi, tore oli suviti laagris käia, sai reisida.
Eks sealt see kiindumus tuligi. Loodame, et maalastele hakatakse rohkem sportimisvõimalusi pakkuma.
Jaapanlased peavad sumomaadlejatest väga lugu. Teid ikka tuntakse ju Tokyo tänavail ära?
Loomulikult tuntakse.
Ega ma end mingiks suureks kuulsuseks ei pea, tahaksin olla ikka tavaline inimene. Selline luust ja lihast inimene nagu ma olin, selliseks ma olen ka jäänud.
Mingit suurt kuulsust pole ma küll üldse taga ajanud, aga juhtus nii ja nüüd tuleb sellega harjuda. Ehkki ma ei ole harjunud. See hakkab natuke segama, vahel tahaks lihtsalt linna peal jalutamas käia. Tähelepanu muutub tüütuks, püüan seda pigem vältida. Ega see lihtne ei ole.
Kas saate linnas käia tsiviilriietes või peate kandma vormi?
Pean kandma vormi.
Olen selle nõude eiramise eest kolm korda ka karistada saanud, käisin väljas lühikeste pükstega. Neljandat korda ei tohi enam tulla. Pean ennast kokku võtma.
Kuidas Eesti Jaapanist vaadates paistab? Kas näiteks viimase aasta jooksul on mõni Eesti teema sealsetest uudistest läbi jooksnud?
Tantsu- ja laulupidu käis läbi. Jaapanist tuleb meie laulupeole iga kord päris palju inimesi, mitmed mu tuttavad jaapanlased on seda teinud. Nad tulevad iga pidu vaatama, kindlasti paelub neid see rahvamass ja ühislaulmine. See on päris võimas.
Samuti räägiti Jaapanis meie röövitud ratturitest ja kindlasti olid Jaapani firmad väga leilis Eesti plaanist osta 500 elektriautot. See käis uudistest läbi.
Kui augusti lõpus tagasi Jaapanisse lähete, kui kauaks siis sinna jääte?
Arvan, et järgmisel suvel tulen jälle Eestisse.
Seniks aga vajab töö Jaapanis tegemist. Järgmine suur eesmärk on üldvõit, tuleb selle nimel pingutada.
Maal töö tegemine aitab sellele palju kaasa. Seda mitte ainult füüsilises mõttes — ka vaim puhkab. Peidan ennast siia ära.
Kaido Höövelson
- Sündinud 5. novembril 1984 Lääne-Virumaal Väike-Maarjas. Üles kasvanud Laekvere vallas Rohu külas
- 2009. aasta 20. veebruaril abiellus Elena Tregubovaga
Haridus
- Õppinud Rahkla algkoolis, Laekvere põhikoolis, Kunda keskkoolis ja Tallinnas Audentese spordikoolis
- Koolipõlves tegeles korvpalliga, keskkooli päevil tekkis huvi judo vastu. 2000. aastal ühines Vinni spordiklubiga Sakura
Töö
- 2004. aasta jaanuaris said Kaido Höövelson ja Ott Juurikas Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni presidendilt Hidetoshi Tanakalt kutse tulla Jaapanisse professionaalseks sumomaadlejaks.
Jaapanis sai Höövelsoni koduklubiks Mihogaseki-beya, kus talle anti maadlejanimeks (shikona) Baruto — Mees Baltikumist
Saavutused
- Hõbe- ja pronksmedalid Eesti noorte ja juunioride meistrivõistlustelt judos
- Kuldmedalid Soome lahtistelt, Põhjamaade ja ametiühingute Euroopa meistrivõistlustelt
- Sumosaavutusi saab vaadata näiteks lehelt www.meiebaruto.ee
