Instituudi juhatajana tean, et mõnel meie inimesel palk tõusis. Kuid mingist olulisest palgatõusust ülikoolis rääkida ei saa. 

Kuna ka hinnad on tõusnud, siis ega inimeste tegelikud sissetulekud eriti kasvanud ei ole.

Palkade teema on tundlik ja võib kergesti muutuda ideoloogiliseks. Hakatakse silte kleepima, loosungeid püstitama. 

 Ettevõtja Ülo Pärnits tegi otsa lahti - vaatame, kas ta ka reaalselt tõstab palku. 

Majandusinimesena ütlen, et palku saab tõsta siis, kui valmistame keerulisemaid vidinaid ja saame nendest senisest suuremat tulu. Teisisõnu - kui tõuseb tootlikkus. 

Kui ettevõtja tõstab lihtsalt palku, siis lõpptulemusena peab ta osa inimesi koondama. Halvemal juhul lõpeb asi lihtsalt pankrotiga. 

Ma ei pea õigeks, kui palkade tõstmine muutub lihtsalt populistlikuks loosungiks, eriti enne järjekordseid valimisi... 

Eestis on kriis juba neli aastat, kas meie majandus on ümberkorraldamisega toime tulnud?

Ma ei ütleks, et kriis on kestnud neli aastat. Majandusteaduslikult vaadates tähendab kriis langust. Meil pole majanduslangust enam kaua aega, viimased 2,5 aastat on hoopis kasv. 

Praeguseks oleme 2008. aasta taseme juba enam-vähem saavutanud, august oleme väljas. Selge on see, et meie majandus on muutunud efektiivsemaks. 

Kas on ka olulisi struktuurimuutusi, selles ma nii kindel ei ole. Esiteks seovad meid varasemad allhankelepingud, suurt lisandväärtuse muutust ei ole. 

Oleme endiselt suhteliselt odava tööjõuga allhanget tegev ning madalat lisandväärtust tootev riik, meeldib see või mitte.