Foto: Karin Kaljuläte

Kas Riigikontrolli auditi sõnum on see, et osa haiglaid peab lõpetama aktiivraviteenuste pakkumise, sest nii on majanduslikult efektiivsem? (Aktiivravi on patsiendi viibimine haiglas uuringute, ägeda või kroonilise haiguse ägenemise ravi ja koduse raviskeemi väljatöötamise jaoks. — Toim.)

Tarmo Olgo: Küsimus pole efektiivsuses, vaid lihtsalt paratamatuses. Sest aktiivravi osutamiseks peavad olema arstid, aga praegu on 26% maakonnahaiglate arstidest juba pensionieas. Varsti nad enam ei jaksa või ei taha töötada, aga noored arstid nende asemele maakonnakeskustesse ei lähe. See tähendab, et kaovad ära nii arstid kui koos nendega ka võimalus teatud teenuseid osutada.

Meelis Peerna: Käisime auditit tehes kõik haiglad läbi ja isegi suurtes haiglates ei öeldud, et neil on personaliga asjad korras. Praegu käivad maakonnahaiglates abiks vastuvõtte tegemas arstid, kelle põhitöökoht on mujal — mis ei ole iseenesest halb, aga väikestel haiglatel on üha raskem selliseid arste kalli raha eest sisse osta, kuna tööjõukulud on neil niigi kõrged.

T. O.: Üld- ja kohalikud haiglad ei ole praegusel kujul jätkusuutlikud, sest varsti ei jätku neile lisaks kvalifitseeritud töötajatele ka patsiente — meie rahvaarv ju väheneb ning patsiendid ise kipuvad käima kõrgema etapi haiglates Tallinnas ja Tartus.

Meil on kaheksa üldhaiglat, mille piirkonnas elab alla 40 000 inimese, aga haiglavõrgu praeguse kava järgi peaks see arv olema 50 000-100 000 inimest. Vanaviisi jätkates jõuame viie aasta pärast olukorda, kus inimesel polegi võimalik maakonnahaiglast kvalifitseeritud eriarstiabi saada, sest arste lihtsalt ei ole.

Ja seda olukorda tuleks ennetada ning juba praegu midagi ette võtta?

T. O.: Jah. Kuigi meil on kehtiv haiglavõrgu arengukava aastani 2015, ei ole aega oodata ega lasta asjadel omasoodu kulgeda, mõttetuid kulutusi teha.

Sellepärast soovitategi osas haiglates muist aktiivravi teenustest lõpetada?

T. O.: Jah, riik peaks mõtlema iga maakonna ja haigla puhul, milliseid aktiivraviteenuseid on mõistlik osutada ning milliseid mitte. Teenuste mahtu tuleks vähendada ja kallite seadmetega võidurelvastumine lõpetada.

Kui maakonnahaiglast aktiivravi kaob, läheb maainimestel ju palju raskemaks, sest nad peavad eriarsti juurde pääsemiseks Tallinnasse või Tartusse sõitma.

T. O.: Ei pea. Ideaalis võiks kõrgema tasandi haiglate arstid käia praegustes maakonnahaiglates või tulevastes tervisekeskustes vastuvõtte tegemas, nii et professionaalse eriarstiabi saaks igaüks ikkagi oma maakonnast kätte.

Spetsialist vaatab patsiendi kohapeal üle ning kui on vaja midagi keerulisemat teha, näiteks operatsiooni, viiakse inimene kõrgema etapi haiglasse. Järel- või taastusravi võib ta aga jällegi oma maakonnahaiglas saada.

Kas see tähendab, et maakonnahaiglad peaksid keskenduma pigem hooldus- ja järelravile?

T. O.: Jah. Siis pole igale poole vaja nii kõrgtehnoloogilist aparatuuri kui aktiivravis ega seda, et mitme eriala arstid korraga ööpäev ringi kohal oleksid.

M. P.: Hiljuti kinnitati esmatasandi tervishoiu arengukava, mille järgi peab aastaks 2015 olema igas maakonnas esmatasandi tervisekeskus ööpäevaringse perearstivalve, eriarstide päevase vastuvõtu ning taastus- ja hooldusraviga.

T. O.: Jah, maainimesele peab kindlasti jääma kodumaakonnas koht, kust ta murede korral 24 tundi ööpäevas abi saab. Ei tohi tekkida olukorda, et õhtul juhtub inimesega midagi, aga talle öeldakse, et pidage hommikuni vastu ja tulge end siis näitama.

Aga kui juba praegu on raske erialaspetsialiste maakonnahaiglatesse tööle saada, kuidas siis tagada, et nad seal tõesti vastuvõtte teeksid?

T. O.: Selles osas peab riik väga selgelt nägema kõrgema taseme haiglatega sõlmitavates lepingutes ette kohustuse niisuguseid eriarsti vastuvõtte osutada.

M. P.: Näiteks sõlmima kokkuleppe, et mõnel Tallinna haiglal on kohustus tagada teatud arv arsti vastuvõtte Läänemaa või Rakvere haiglas, ja nii kõikide haiglate puhul.

T. O.: Seega võiksid arstiabi saamise võimalused maainimese jaoks hoopis paremaks muutuda. Ta ei pea hakkama rohkem haiglate vahet sõitma kui praegu.

Ent kuidas peaks inimene keerulisemaks protseduuriks kõrgema etapi haiglasse minema või järelraviks tagasi maakonnahaiglasse pääsema? Kas oma kulu ja kirjadega, nagu see sageli juba praegu on?

T. O.: See peaks olema ikkagi riigi mure, mida ei tohi jätta täielikult patsiendi enda kanda.

M. P.: Riik peaks sellised sõidud kompenseerima kas transpordihüvitise näol või sõidutab inimest kohaliku omavalitsuse auto, nagu see praegu paljudes kohtades juba toimib. Aga süsteem peaks olema selgem ega tohiks sõltuda sellest, kus inimene elab või kui palju tema omavalitsusel raha on.

T. O.: Haiglavõrgu korrastamisega tuleb ka kiirabi põhimõtted ja rahastamine selgelt ümber korraldada ja korralikult rahastada.

Osa praegusi maa-arste jääks aktiivravi osutamise lõppedes kindlasti ilma tööta, mis suurendaks tööpuudust maal veelgi.

T. O.: Nii suure süsteemi ümberkujundamisel ei ole võimalik saavutada olukorda, kus kõik on rahul. Paratamatult tehakse kellelegi liiga. Aga tegelikult kaob haiglast ju ainult aktiivravi või osa sellest, teised teenused jäävad alles ning sinna on kvalifitseeritud töötajaid ikka tarvis.

M. P.: Selles mõttes on probleem ka väiksem, et suur osa arste on eakad ning paratamatult mingil ajal tahavadki pensionile minna. Midagi ebaloomulikku pole selleski, et arst elab väikelinnas edasi, aga töötab näiteks 50 km kaugusel suurlinna haiglas.


Riigikontrolli auditi tähelepanekuid

- Praegune haiglavõrk ületab Eesti vajadusi ja võimalusi.

- Üldhaiglate maakondade väike elanike arv on vähenenud oodatust kiiremini. Seetõttu on enamikus üldhaiglates sünnitusi ja erakorralist kirurgilist tööd liiga vähe, et tagada personali professionaalsus, patsiendi turvalisus ja ressursside kasutamise tõhusus.

- Patsiendid käivad järjest vähem ravil oma kodumaakonna üldhaiglas.

- Kõikidele haiglatele ei jätku tervishoiutöötajaid, nende koosseis vananeb ja pensioniealiste töötajate osakaal kasvab.

- Haiglahooneid ei ole suudetud korrastada kavandatud mahus.

- Enamiku maakonnahaiglate jätkusuutlikkus on küsitav, nende olukord ja väljavaated kõige halvemad.

Allikas: Riigikontroll