Rõõmu oleks teinud kahtlemata suurem valimisaktiivsus. Aga kui vaatame saadikukandidaatide arvu, siis 79 omavalitsuse kohta, mis pärast haldusreformi alles jääb, on 1729 volikogu liikme kohale 11 804 kandidaati suhteliselt palju. Eelmistel valimistel neli aastat tagasi oli kandidaate küll rohkem – 14 784, aga siis oli ka omavalitsusi ja volikogude liikmeid rohkem.

Kas haldusreform võis olla põhjuseks, et valimisaktiivsus oli madalam kui eelmine kord? Valijad lõid lihtsalt käega?

Arvan küll. Mulle tundub, et nii mõnigi inimene kahtles: mis mu hääl ikka loeb, nagunii ei saa minu piirkonna inimene või mu lemmikkandidaat suurde volikokku.

See on see keskuse ja tagamaa küsimus.

Isegi paljud vallavanemad ja volikogude esimehed ei osutunud valituks.

Ma vaatasin ka, et mitmeid omavalitsusjuhte ei olnud valimisliitudes ega parteinimekirjades. Kas nad mõtlesid, et nende aeg on läbi – meil on ju väga staažikaid omavalitsusjuhte, teiseks on ka lahkumishüvitis suhteliselt kõrge, selleks on aastapalk.