Sorteerid prügi? Ära näe vaeva, see ei tasu ära!
Viis aastat tagasi pidid kõik hakkama kodus jäätmeid sorteerima. Toona räägiti sellest kui prügiveoarve vähendamise võimalusest. Tegelikkus näitab,
et sortimine ei anna rahalist kokkuhoidu.
Olen usin prügisorteerija, nii et mu köögikraanikausi alune kapp näeb välja nagu väike jäätmejaam. Külalised on alati kimbatuses, kuhu panna tühi joogipudel ja kuhu krõpsupakk.
Mõni ütleb otse ja mõni annab vihjamisi mõista, et teen klaasi, paberi, pandipakendi, olmeprügi ja pakendite eraldi kogumisega endale mõttetut tüli. Seda enam et mu maja ees on prügikast vaid olmejäätmete jaoks.
Ülejäänud kraam tuleb viia eraldi konteineritesse, mis asuvad hoopis eemal.
2008. aasta jaanuarist hakkas kehtima seadusepügal, mis kohustas kõiki kodumajapidamisi prügi sorteerima. Suure plussina toodi esile olmeprügi koguse ja sellega ka prügiarvete vähenemine.
Loodetud tulemust ei ole aga tulnud. Ei rahalise kokkuhoiu ega ka elanike sorteerimisoskuste tõusu osas.
Rohkem pakendeid
“Taaskasutusse läheb ligi 80 protsenti elanikkonnalt kogutud müügipakendist, ülejäänud konteinerisse visatu ei kõlba materjalina ringlussevõtuks,” tõdeb ASi Ragn Sells ärijuht Agu Remmelg. Lisaks on viimase, 2012. aasta jäätmeuuringu järgi segaolmejäätmete hulgas tuvastatud pakendit rohkem kui varasemas uuringus.
Selleks on Remmelga hinnangul kaks põhjust.
Esiteks on segaolmejäätmete kogumise hinnad läinud odavamaks ja seega motivatsioon pakendeid eraldi koguda langenud.
“Pakendite äraandmine on elanikule küll tasuta, kuid enamikul juhtudel ebamugavam kui segaolmejäätmete äraandmine. Viimaste kogumise hind on aga olnud pidevas languses, seega majanduslik huvi elaniku poolt on vähenenud,” selgitab ta.
Pole lihtsalt mõtet
