Praegu ei ole EKRE plaani üksikasjad veel maaeluministeeriumis täpselt paika pandud, kuid Pajo sõnul puudutab kava välismaale lahkunud eestlaste tagasi meelitamist. Samuti aitaks see eelkõige maaelust huvitatud noortel peredel kolida maale, ehitada seal omale kodu või renoveerida vana hoone.

Tagasirände soodustamine oli üks EKRE lubadusi

Tänavu 6. aprillil ütles EKRE aseesimees Martin Helme TRE raadio saates “Räägime asjast”, et erakond sai koalitsioonileppesse praktiliselt kõik, mida taheti immigratsiooni teemal, nimetades ka tagasirände agentuuri.

Selle nime all küll koalitsioonileppest ühtegi sõna ei leia, ent idee on seal mitmes eri sõnastuses kirjas.

“Loome välismaalt tagasipöördumiseks institutsiooni, mille ülesandeks on perede ja üksikisikute nõustamine, et lihtsustada Eesti elukorraldusega taas harjumist, elu- ja töökoha ning lastele koolikoha leidmist ja muude praktiliste küsimuste lahendamist,” seisab leppes.

Vihjeid nn tagasirände agentuuri idee kohta on teisigi: “Tagame lasterikastele ja noortele peredele võimaluse saada oma kodu soetamiseks või parendamiseks laenu riigi käendusel ning ilma kohustusliku omafinantseeringuta. Kaasajastame lasterikaste perede Kredexi kodutoetuse kriteeriume ja summasid.”

Või need laused: “Soodustame inimeste tagasipöördumist maapiirkondadesse. Suurendame investeeringutoetusi ning eluasemelaenude ja ettevõtete investeeringulaenude käendamist maapiirkondades.

Jätkame regionaalprogramme ja teeme Eesti maapiirkondade külapildi korda. --- Toetame talude, sealhulgas peretalude kui Eesti traditsiooniliste põllumajandustootmisüksuste arengut. Jätkame noortalunike toetamist. Töötame välja täiendavad meetmed, et edendada põlvkondade vahetust, samuti talude üleandmist vanematelt järglastele.”

IVAR SOOPAN

“Meil oli idee teha tagasirändeagentuur, aga tundub, et selleks eraldi vajadust ei ole,” ütles maaeluminister Mart Järvik. “Kui suudame olemasoleva sihtasutuse kaudu ellu äratada seda, mida tahame, siis sellest piisab.”

Sihtasutus, millest EKRE liikmest minister rääkis, on Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES), mis tegeleb praegugi laenude ja käendustega, aga toetab maapiirkondade ettevõtjaid, mitte eraisikuid. Maa­elu­ministeerium ka­vatseb muuta sihtasutuse põhikirja ja strateegiat ning saada võimaluse toetada MESi kaudu ka neid Eesti inimesi, kes on tööotsinguil riigist lahkunud või liikunud linnadesse.

“Jah, see asi on meil susisenud juba tükk aega ja teeme Maaelu Edendamise Siht­asu­tu­se­le uut strateegiat. Täna oli esimene vahekoosolek,” ütles Järvik esmaspäeval. Teisipäeval oli Olustveres samal teemal veel üks koosolek, kus Järviku sõnul pandi strateegiadokumenti täiendavaid ideid. “See saab olema aluseks, kuidas Maaelu Edendamise Sihtasutus tulevikus tööle hakkab,” lisas ta.

Maaelu Edendamise Siht­asu­tuse juhatuse esimees Raul Rosenberg ei soovinud sel teemal pikemalt vestelda.

“Räägime natuke hiljem, kui asi on selgem,” ütles ta. “Nii­suguseid meetmeid on ka Kred­Exil olnud, aga teatud teemasid ei saa ainult nii lahendada.”

KredEx aitab ettevõtetel areneda, pakkudes muu hulgas laene, krediidikindlustust ja riigi garantiiga tagatisi. KredEx juba tegeleb ka suures mahus eluasemelaenu käendamisega. Alates 2000. aastast on KredExi laenukäenduse abil parandanud oma elutingimusi üle 35 000 leibkonna.

Osa rahast Euroopa Liidust

Mart Järviku sõnul on plaani teostamiseks vajaminevast rahasummast veel vara rääkida, aga kasutada soovitakse Euroopa Liidu uue, 2021. aastast käivituva rahastusperioodi toetust.

“Tahame asja siduda Euroopa Liidu uue rahastusperioodiga, struktuurifondide kasutamisega. Kui palju saab siseriiklikku raha, see on üks teema, aga kasutaksime ka uue perioodi euroliidu raha,” lausus ta.

Oleme andnud MESile käsu see ette valmistada ja teha seda koostöös omavalitsustega, nagu oli asunduskapital Eesti ajal.

Maido Pajo

Ministri nõunik Maido Pajo (EKRE) märkis, et kava eeskujuks on okupatsioonieelses Eestis toiminud asunduskapitali süsteem. See töötas tollal Eesti Maapanga kaudu, mis võis osta maid, neid planeerida ja parandada, maadele põllumajanduslikke hooneid ehitada ja neid siis põllumajandusega tegeleda soovijatele mõistliku hinnaga edasi müüa.

Samuti andis maapank madala intressiga pikaajalist laenu, kui laenajal oli lisada omakapital. Laenude tasumine algaks alles kuuendal aastal.

Pole teada, kui palju kunagisest asunduskapitali süsteemist nüüd üle võetakse, aga plaani juured on seal.

“Oleme andnud Maaelu Edendamise Sihtasutusele käsu kava ette valmistada ja teha seda koostöös omavalitsustega, nagu oli asunduskapital Eesti ajal,” lausus Pajo. “Sihtasutus tegeleb ettevalmistusega, et inimesed leiaksid võimaluse alustada ettevõtlusega ja oleks lahendatav teenustepool: kool, lasteaed ja muud teenused, mis inimestele vaja on. Selge on, et vaja on raha taha. Peredele saab laenu tagada riik, et ei tapaks intressiga ära.”

Vallavanem: kõlab nagu Vabadussõja järgne mõtlemine

Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus

Maaeluministeeriumi asunduskapitali loomise ehk tagasirände soodustamise plaan näeb ette koostööd omavalitsusega. Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus leidis EKRE idees hulga küsitavusi.

Kui maaeluministeerium loodab, et tänu toetusmeetmele kolivad maale noored, kellel on pikaajaline huvi tegeleda loomakasvatuse ja põllumajandusega, siis Mikk Lõhmuse sõnul ei maksa sellele loota.

“Seda huvi neil küll ei ole – tänapäeval on noortel hoopis muud alad, mis võimaldavad maal tegutseda,” ütles ta. “See kõlab nagu XX sajandi alguse või Vabadussõja järgne mõtlemine. Seda ei maksa üldse loota. Niisugune mõte ei tööta, selle peale ei tule rahvas maale või Tallinnast ära. Aeg on teine.”

Lõhmus märkis siiski, et maale kodu ehitamise või renoveerimise laenu garanteerimine oleks aga hea, sest pangad pole just varmad seda tegema.

“Omavalitsuse roll, mille osas võiks Euroopa Liit appi tulla või sinna panustada, on teed – kohalik teedeehitus on kulukas,” lausus Lõhmus. “Riigi toetus teede hoolduseks ja ehituseks on aastaid sama olnud, aga kulud on kasvanud. Korralik tee on üldse kõige määravamaid asju.”

Lõhmus toonitas, et räägib ainult Läänemaast ja teistes piirkondades võib olukord olla teistsugune. Läänemaal saavad omavalitsused koolidesse ja lasteaedadese kohtade tagamisega hakkama, sotsiaalne taristu kannab välja, aga just füüsiline taristu on puudulik.

Teise olulise asjana tõi ta välja kiire interneti. “Ajani, mil 5G internet tuleb maale, võib minna aastakümneid, aga kiire internet peaks olema kindlasti maapiirkondades,” ütles ta.

Lõhmuse sõnul vajaks maale elama kolivad inimesed abi ka joogivee- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitamiseks. Praegu saavad hajaasustuse programmist selleks toetust taotleda ainult need inimesed, kes juba püsivalt maal elavad.

“Paljud on ostnud vana maja, aga seda toetust nad taotleda ei saa, kuna pole alalised elanikud,” ütles ta.

IVAR SOOPAN

Üks maale kolimise ajend võiks Pajo sõnul olla see, et laenu kodu rajamiseks antakse väga pikaks ajaks, nagu seda tehti ka 1920. ja 1930. aastatel.

Küsimuse peale, kas plaanis on toetada nii maale kolijate uue kodu ehitust kui ka renoveerimist, vastas Pajo, et nii võiks see olla.

“Maaelu Edendamise Siht­asutuse kaudu on võimalik pikaajaline meede. Kui 60 aastaks antakse laenu või tagatist nagu Eesti Vabariigi algusajal, siis on võimalik maale elukoht rajada ja maale tekib elu,” lausus ta. “See peab tulema, sest kui inimesi ei ole, siis maaelu ei edene.”

Pajo sõnul peaks programm olema pikaajaline, et maale suunduvad põllumajandus-, aiandus- ja loomakasvatusharidusega noored ei jääks hätta.

“Mitte et aasta, kahe, kolmega tuhat inimest maale, vaid et pikas perspektiivis maaelu välja ei sureks ja et maaelu oleks atraktiivne. Avatud talude päevad näitasid, et huvi on selle vastu suur,” rääkis ta.

Maido Pajo sõnul peaks ettevalmistatav skeem olema kahepoolne. “Teeme küsitluse ja ankeedid, kes tahaks välismaalt või linnast maale tagasi pöörduda, et oleks inimeste soovid teada,” selgitas ta. “Teiselt poolt omavalitsused koos Maaelu Edendamise Sihtasutusega panevad kokku paketid, mis võimalused oleks ühes või teises piirkonnas. Et saaks kokku viia võimalused ja pakkumised ja leida sobiv kompromiss.”

Kas idee toimiks?

Tähtajast rääkides mainis Pajo, et maaeluministeerium tahab ettepanekuid valitsuses tutvustada septembris. “Ilmselt on vaja seadusi ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse põhikirja muuta. Kui valitsuselt on heakskiit saadud, siis valmistame konkreetselt ette,” lisas ta.

EKRE poliitikud rääkisid enne valimisi sagedasti sellest, kuidas tuua tagasi Soomes töötavad ja elavad eestlased. Pajo sõnul võiks nende idee korda minna 50 000 Soome lahkunud inimesele.

“30 000–40 000 on kindlasti neid, kellel on siin vanemad, kes ei saa ise hakkama või kelle pered on siin ja lõhki minemas. Meile on öeldud, et kui saate asjad paika, siis ollakse valmis naasma,” lausus ta.

Tänavu juunis esines EKRE kongressil erakonna Soome osakonna juhatuse esimees Rudolf Jeeser. Ta lausus, et riigikogu valimiste ajal läbi viidud küsitlusest selgus, et umbes 75% Soomes asuvatest eestlastest on valmis kodumaale naasma.

Rudolf Jeeseriga sama meelt ei ole aga kuus aastat Soomes ettevõtet juhtinud Siim Adamson, kes paar aastat tagasi naasis Eestisse ja tegutseb just Rapla ligidal maapiirkonnas, kuhu tuli ilma toetuste ja poliitikute lubadusteta.

See on algusest peale surnult sündinud üritus.

Siim Adamson

“Minu esimene emotsioon on, et see plaan ajab natuke naerma,” tunnistas ta. “EKRE osakond on küll Soomes eesotsas Rudolf Jeeseriga kõva, aga see on algusest peale surnult sündinud üritus.”

Adamsoni sõnul ei tööta EKRE idee toetada tagasipöördujaid pika ja odava laenuga sellel lihtsal põhjusel, et Soomes on juba laen oluliselt odavam kui Eestis ja seda antakse ka üsna lihtsalt eestlastele.

Peale selle on paljud pikalt Soomes töötanud eestlased juba ostnud endale seal kinnisvara. Lisaks ei jõua Eesti oma palgatasemelt Soomele järele ning see hoiab inimesed Soomes. “Ja see palgatase ei jõua järele niipea, kui üldse kunagi jõuab,” nentis Adamson.

Ka pikaks ajaks ja väikese protsendiga võimaldatav laen kodumaal ei saa olla piisav argument Soomest lahkumiseks.

“Isegi kui antakse laenu 60 aastaks kuue protsendiga aastas, mis on pool protsenti kuus, lisandub siia üks faktor – turvalisus. See on palkade kättesaamise ja töökoha kindlus,” tõdes Siim Adamson.

Ta märkis, et 30 000–40 000 eestlast töötavad püsivalt soomlaste firmades, kus saavad kindlalt kaks korda kuus palka, neid kaitseb ametiühing ja pole karta pankrotti. “Me ei suuda seda siin kuidagi tagada,” lisas ta.

Veel üks oluline argument on Adamsoni sõnul pikaajalise laenu tagasimaksmine. Kui võtta teadmiseks maaeluministri nõuniku lause, et tagasipöördujatele on plaan isegi kuni 60 aastaks laenu võimaldada, siis see tähendaks, et raha tagasimaksmine võib jääda osaliselt laenuvõtja laste kanda.

“Kui Eestis peaks jätma oma laenu lastele, siis selle peale naeravad Soomes küll kõik eestlased – sellel pole mingit mõtet,” lausus Adamson.

Elanikest said võlglased

Okupatsioonieelses Eestis aitas mingil määral maal põlluharijaid hoida asunduskapital, mille abil ehitati terveid külasid. Ainukesena on säilinud Tallinna ligidal Suursoo asundusküla, mis valmis 1932.

Nagu küla nimigi ütleb, ehitati see otse sohu.

“See sai alguse Konstantin Pätsi ideoloogilisest mõtlemisest, et kõik põllud tuleb üles harida,” ütles Suursoo küla praegune külavanem Keiu Ruus-Lepp. Tema vanavanaisa oli üks neist, kellele asundustalu anti. Praegu elab seal Ruus-Lepa õde.

Suursoo vesise maa haris riik enda kulul üles aastail 1925–1930. Seejärel ehitati maadele taluhooned, 30 perekonnale anti võtmed ning istutati nad sohu elama. Külla ehitati ka pood ja rahvamaja.

Suursoo asunduse ruumikad tüüpmajad projekteeris Erika Nõva

See ei olnud aga elanikele tasuta. Majad ehitati valmis, et inimesi maale elama suunata, ent elanikel endil tuli tasuda hoonete ehitamise ja maa ülesharimise kulud. Nad olid riigi ees suured võlglased.

Suursoo ühekorruselised mitmesaja ruutmeetri suurused taluhooned projekteeris Erika Nõva (1905–1987) ning enamik neist majadest on tänini alles. Praegu elab külas umbes 80 inimest.

Keiu Ruus-Lepp ütles, et Eestis on praegu eri programme, mis püüavad inimesi maale saada, aga linnakuid või külasid riigi toel ehitama hakata pole nii mõtet, nagu seda tehti Pätsi valitsusajal.

Esimene traktor Suursoos.

“Inimesed peaksid elukoha valima´ise. Kui teeme eraldi arenduse, siis suuname nad kindlasse kohta,” leidis ta.

Lausa külade ehitamise plaani maaeluministeeriumil teadaolevalt ka pole. Pigem otsitakse võimalust inimestele odavalt laenata ja pakutakse tagatist. Seda peab Keiu Ruus-Lepp õigeks.

Tema sõnul ei taha pangad maapaikades elavatele inimestele majade kordategemiseks laenu anda, kuna tagatis pole väärtuslik. “Näen, et selle probleemi peaks lahendama. Kui on majad ja inimesed, siis tuleks lahendada see riigi käendusega,” ütles ta.

Mis on enne okupatsiooni toiminud asunduskapital?

Asunduskapitali loomise seaduseelnõud tutvustas esimest korda põhjalikult 1928. aasta 13. märtis Postimees, nimetades seda “rahva maale juhtimise abinõuks”. Nüüd võtab selle abinõu eeskujuks EKRE juhitav maaeluministeerium.

Tollast asunduskapitali rahastas riik küll hoopis muudest allikatest, kui nüüdne idee ette näeb. Muu hulgas võõrandatud maade kasutamisest saadavast ja riigimaade renditulust. Asunduskapitali loomise eesmärk oli aga kirjelduse järgi sama, mis nüüd EKRE-l.

Kui lugeda 92 aastat tagasi Postimehes ilmunud asunduskapitali vajadust tutvustavat teksti, siis selles on palju sarnasusi maal praegu toimuvaga. Iseasi, kas probleemide lahendus saab olla samasugune kui 90 aastat tagasi, sest vaatamata välisele olukorra sarnasusele elavad eestlased hoopis teistsuguses maailmas ja teistsuguses riigis.

1928. aasta Postimees kirjutas:

“Teatavasti on juba suurem osa maid riiklikust maatagavarast tükeldatud ja välja antud, kuid terav maapuudus annab end siiski veel tunda. Inimesed valguvad iga aasta tööpuudusel maalt linnadesse ja alevitesse, suurendades seal niikuinii juba arvurikast töötatööliste peret.

Need meie rahvamajandust hävitavad nähtused manitsevad nende kõrvaldamiseks leidma abinõusid. Ometi peituvad meil maal võimalused, mis suudaksid pakkuda kõigile maad harida tahtjaile küllaldast töövõimalust ja ülalpidamist. Selleks on vaja luua ainult tingimused, et inimesed viiksid oma tööjõu maaharimisele.

Eestkätt tuleb siin mõelda meie põllupidajate järelkasvu – teiste ja kolmandate poegade ja meie põllumajanduse mehaniseerimise tõttu töölt vabanevate põllutööliste peale.

Samuti leiab ka linnade töötatööliste probleem selles, kui mitte täielist, siis aga kindlasti osalist lahendust.

Kui üldiselt asumise all mõistetakse uute iseseisvate põllumajapidamisüksuste loomist selleks kõlbulikkudel maa-aladel, tuleb peale selle ka maad muretseda juurdelõigete andmiseks juba olemasolevatele väiketaludele.

Eelnõu järele võib asundamist teostada kahel viisil, nimelt:

1) Maapank võib asunduskapitali arvel asundamiseks osta kõlbulikke maid, neid planeerida, parandada ja varustada planeeritud maatükke tarvilikkude põllumajandusliitude hoonetega ning neid korraldatud põllupidamistena soovijatele edasi müüa, ning

2) Maapank annab samadeks otstarveteks laene asumaade omandajaile. Loomulikult peab aga asumaa omandajal teatud määral ka omakapitali olema. Asundamise otstarveteks antavad laenud peaksid olema pikaajalised ja võimalikult odavaprotsendilised. Laenude tasumine algaks alles 6. aastal.

Võib eeldada, et asunikul 25 aasta pärast on pearaskused seevõrd möödunud, et ta suudab eelpoolnimetatud laenude tasumata jäänud osasid tasuda juba harilikkudel tingimustel. Sellepärast on otstarbekohane, et laenusaajad oleksid kohustatud 25 aasta möödumisel Maapanga poole pöörduma sooviavaldusega laenu saamiseks asunduskapitalist saadud laenude tasumata jäänud osade katteks.

Maapanga pantkirjad realiseeritakse sel korral nende nimivääärtuses asunduskapitali arvel.

Asumaade ostmise, nende parandamise, hoonetega ning tarviliku majapidamiseseseadega varustamise viisid ja kord määratakse kuni eriseaduse maksmapanekuni erilistes vabariigi valitsuse poolt antud määrustes.

IVAR SOOPAN