Talu peremees Paul Kuusemäe, kes oli teismeline, kui ta 1949. aasta märtsis kogu perega ära viidi, tõdes, et kui nelja aasta eest tuli kokku ligi 80 inimest, siis nüüd oli osalejaid poole vähem.

Mälestushetkega austati neid, kelle elutee on lõpule jõudnud. “Hea meel on aga tervitada kõiki tulijaid, sest rääkida on meil palju,” sõnas Kuusemäe.

Suure huviga kuulati Maimu Pärna ja Sirje Tarve juttu, kes olid hiljuti ette võtnud reisi kunagisse elupaika Masljanino rajooni, mis asub Novosibirskist 200 km kaugusel.

“Olin Venemaale küüditatud 12–20aastase neiuna ning kuigi aeg oli raske, olid need ometi minu ilusaimad aastad. Muidugi oli huvi, kuidas kunagises elukohas praegu läheb,” selgitas Pärn.

Kohalikud olid tema sõnul lihtsad ja sõbralikud siis ning on seda ka nüüd. “Elu on edasi läinud ning mõni tee, mis kunagi oli poriauk, kannab asfalti. Teised on samasugused, nagu nad olid,” märkis ta.

Küüditatute mälestustes raskest ajast oli ka palju meeleolukat. “Siberis suutsime end tööinimestena juba tõestada. Eestisse tagasi tulles hakkasime jälle nagu nullist peale,” märkis Kuusemäe.

Järgmisel aastal plaanitakse Aljamäel jälle kokku tulla. Oodatud on küüditatud kõikjalt üle Eesti.