Kirik ei ole neile, kes otsivad sealt meelelahutust. Aga ta on neile, kes otsivad vastuseid igavikulistele küsimustele, kõlab Eesti Vabaõhu- muuseumi Sutlepa kabeli õpetaja Toomas Pauli sõnum. Foto: Sven Arbet
Kuidas teile tundub, kas inimesed võiksid rohkem kirikuga tegemist ja koostööd teha ka ilma kogudusse kuulumata?

Normaalne oleks, et neid ei saa üldse eraldada. Et nad ongi üks ja seesama. Kui on tegu rahvakirikuga, ei tegele kirik rahvaga, vaid ta lihtsalt kuulub igapäevaellu. See on nagu keel, mida me küll rääkides kujundame, aga mis kujundab ka meid, kui me selle omaks võtame. Teatud aegadel on see olnud endastmõistetav.

Samas on kunagi kirikule kuulunud ülesanded nüüdseks delegeeritud teistele institutsioonidele. Võtame kas või leeriõpetuse. See on praegu puht usuline, aga kunagi oli ka kombeõpetus ja lisaks veel eugeenika. Kui noormees kolm aastat leerikoolist läbi ei saanud, ei tohtinud ta naist võtta. Järelikult langes seesugune vennike peigmeeste hulgast välja.

Kirik ja igapäevane elu olid niivõrd seotud, et isegi kirikupühad olid elu osa, ilma et kirik oleks käskinud neid pidada. Need liigendasid aastat ja elurütmi ja seetõttu läksidki enam käiku sellised, mis sobisid paremini elurütmiga.

Näiteks suur paastuaeg langes ajale, kus lehmad olid kinni ja õieti midagi enam süüa polnud. Katsu sa heinaajal paastu pidada, siis tuleb olla tugev ja jaksata tööd teha!

Kui hakata vaatama, siis tähtsamad pühad rahvakalendris olid omamoodi markerid ajaarvamises. Väga paljud asjad võivad olla ju endastmõistetavad. Nagu näiteks praegu see, et kui minnakse külla, võetakse kotad jalast ära.

Vanad eestlased seda ei teinud, sest ei olnud mõeldav, et võtad pastlad ära, kui sa lähed muldpõrandale. Aga praegu on see meie jaoks endastmõistetav. Niisamuti oli see omal ajal mütsi äravõtmisega söögilauas.

Kirik on samuti omamoodi marker. Lapse ristimine oli inimese olematute hulgast olevate hulka toomine, ning matusetalitus surnu saatmine siit ilmast teise ilma. Kiriku roll on olnud sündmuste mõtestaja. Laulatusel andis kirik oma tagatise tõotusega “kuni surm teid lahutab”.

See kõik näitab, et kirik ei olnud omaette nähtus, vaid elu osa.

Paraku peame vist tunnistama, et praegu see ei ole nii.

See ei saagi nii olla, sest elu on totaalselt teine.

Näiteks kõik uurimused lastetoetustest on tõendanud, et raha eest sünnitama ei pane. Sada aastat tagasi oli aga suur pere vajalik, et talu üleval pidada – lapsed hanekarja ja päriskarja. Kui käed adrakurgedeni ulatusid, siis kündma.

Aga mis praegu maksab laps? On väga vähe, kes suudavad majanduslikult kolm last üles kasvatada. See nõuab 30 aastat investeeringuid ega too midagi tagasi.

Eesti ajal maksti pensioni ainult riigiametnikele. Kui sul lapsi ei olnud, kes sind vanas põlves aitasid, olid vallavaene. Aga praegu ei aita ainult lastest midagi, vallavaene võid sa olla nagunii.

Kui küsida, mida kirik pakkuda võiks, peaks ta olema arusaadav sellele, kes seda vajab.

Mis raamatud on raamatupoes kõige müüdavamad? Kokaraamatud. Need on absoluutne hitt. Inimesele on ääretult tähtis, mida ta sööb, et ta tervislikult sööb, et ta E-aineid väldib jne. See annab jälle ökousu.

Kui ma otsin, kuhu usk jäänud on, siis ta on läinud sellesse, mida me sööme.

Ja teine lett, mis müüb, on esoteerika. Mis see feng shui muud on kui puhas religioon. Aga tal ei ole seda häbimärgistust. Võid rahulikult seda uurida ja keegi ei hakka sind tembeldama.

Avalehele
52 Kommentaari