Tuttavalt kõlav kohtunik
Päriselt. Teist hooaega sügisperioodil telesaadete vaadatavuse edetabeli tipus triumfeeriv TV 3 “Su nägu kõlab tuttavalt” saab kohe varsti otsa ja tekib küsimus: mida nüüd siis edaspidi pühapäevaõhtuti vaadata?
Oh jah. Tõenäoliselt valdavad need küsimused paljusid televaatajaid. Aga pole midagi – me saame hakkama ka siis, kui eetripausil on “Õnne 13”, “Pilvede all”, “Kättemaksukontor” ja teised seesugused magnetid – saame hakkama ka ilma näosaateta. Raudpoltkindel, et nii on ja nii läheb.
Rohkem paroodia hindamist
Minnes selle saate teemasse sügavuti, tuleb nentida, et ma olen segaduses. Kui eelmisel aastal oli asi kindel või vähemalt tekitati mulje, et kriteeriumid on paigas, et tegu on paroodiasaatega, siis tänavu olen ma televaatajana segaduses.
Seda suuresti just kohtunike tegevuse tõttu ning ma ei saa enam aru või õigemini öeldes jääb mulle mõistmatuks, mida hinnatakse ja mille eest punkte antakse.
Peakohtunik Andrus Vaariku professionaalsuses ma ei kahtle. Ta teab, mida peab selles saates hindama, vaatama, kaaluma ja kuidas punkte tuleb jagada. Mille eest ja mis alusel. Teiste kohtunike tegevuse kohta ma seda kahjuks sama kindlalt öelda ei saa.
Minu meelest pani parima selleteemalise “pirni” ühes saates Vaarikut asendanud Peeter Oja, kes ütles (mälu järgi reastan sõnad), et ta tuletab meelde – tegu on paroodiasaatega, ja seda tulebki hinnata. Ning ilmselgelt käis see kommentaar mitte peategelaste ega televaatajate suunas, vaid kaaskohtunike aadressil.
Sest olgem ausad – vahepeal oli lausa piinlik, mida noorkohtunikud suust välja ajasid.
Rääkimata sellest, et milles seisneb ühe kohtuniku pädevus, meisterlikkus ja sõnakus. Millised on tema enda oskused ja saavutused sellel rindel. Kas tõesti ühe teleseriaali tuntuse põhjal ja tuntud näo eest saab tänapäeva teismeliste iidol kohtuniku rolli Eesti vaadatuimasse saatesse?
Mulle näib, et enamikul kordadel hinnati pigem laulu- kui paroodiaoskust. Mis omakorda tekitas küsimuse, kas tegu on laulu- või paroodiasaatega. Või on pearõhk jäljendamispüüdlusel.
Ma austan Koit Toomet ja Ott Leplandi, kahtlemata on nad väga andekad artistid. Ausõna, ilma liialdusteta. Aga mulle tundub, et oli hetki, mil kohtunikud, eriti naiskohtunikud, jagasid neile lahkelt ja suuremeelselt punkte peaasjalikult selle eest, et üks on Koit Toome ja teine Ott Lepland. Ning selles pole mehed ise loomulikult süüdi.
Muidugi on maitsed erinevad ja maitse üle vaidlemist ei peeta heaks tooniks, aga ma ei saa jätta ütlemata, et selle saate kohaselt ehk siis paroodiameisterlikkuse poolest sümpatiseerisid mulle enim Andero Ermel ja vanameister Jüri Vlassov.
Mida teha saatejuhiga?
Kahjuks oli nii, et selmet hinnata paroodiat, mis kirjade järgi peaks olema ka selle saatesarja ülim eesmärk, hinnati mu meelest enim seda, kui kõrgeid noote keegi välja ei võtnud või et see laulja ja selle laulja aeg ei ütle noorukesele kohtunikule midagi.
Kui oled kohtunik, siis vii ennast ikka enne kurssi, kes on Toto Cutugno, mis ajastu staar ta oli, mis laulud tal olid ja üleüldse, miks ta kõva tegija on/oli. Rääkimata Amanda Lea-rist.
Aga igal juhul aitäh saatekangelastele kaheksa meeleoluka pühapäeva eest! Vaatamata kõigele ka aitäh kohtunikele. Ent saatejuhiga peaks küll midagi ette võtma, restart oleks vist kõige parem – sest need kohatud ja punnitatud naljad-ütlemised on ületanud igasuguse taluvuse ja hea maitse piiri.
