Fond lubas tema ravimi 12 400 euro suurusest maksumusest tasuda 9000, kui Anika omaosalusena puudujäävad 3400 eurot ise suudab kokku saada.

“Ma saan heade inimeste abil selle raha kokku,” usub Anika.

Ühe kaudu jõuti teiseni

Anika mäletab hästi toda päeva üle seitsme aasta tagasi, kui sai teada ehmatava diagnoosi. Et tal, toona 42aastasel naisel, on rinnavähk.

“Esimene reaktsioon oli, et ma suren ära,” ei karda ta tunnistada.

Helistas siis esimese asjana täditütrele, eluaegsele medõele, kes võtab talt alati masenduse, kui murekoorem raskeks läinud.

“Ütlesin, et mul avastati vähk, tema kostis, et noh, mis siis. Ta võivat mulle paljusid nimetada, kel rinnavähk olnud ja terveks saanud.”

Esimese keemiaravi sai ta paar nädalat enne jõule. Jõululaupäeva hommikul lükkas käega läbi juuste ja neid jäi pihku palju. Helistas taas täditütrele.

“Mis sa muretsed, oled natuke aega kiilakas, siis kasvavad jälle uued asemele – pani ta mu paika. Mis mul üle jäi, hakkasin tuba koristama, et jõulukuuske sisse tuua.”

Tegelikult avastati kuri haigus Anikal täiesti kogemata. Ta hakkas rindades valu tundma, perearst kahtlustas rinnanäärme põletikku. Käis mammograafias. Hiljem selgus, et valu põhjustas hoopiski seljanärvipõletik. Tänu neile uuringutele avastati ka rinnakasvaja, õnneks algstaadiumis.

“Ega vähk ju ise algul valu tee, seepärast ongi ta nii salakaval. Valu hakkab alles siis tunda andma, kui on kaugele arenenud ja mõned organid enam ei toimi.”

Enne lõikust olid siirded jõudnud juba kaenlalümfidesse. Ent operatsioonile eelnenud keemiaravi mõjus hästi ja rinda ei olnud tarviski ära lõigata, eemaldati üksnes kahjustatud koed.

Seejärel sai ta järelravi ning käis regulaarselt kontrollis. Kõik märgid näitasid, et haigus on võidetud. Ent aasta lõpus avastati juba rutiinseks muutunud kontrollide käigus kopsudes metastaasid ja maksas healoomuline kasvaja.

Käis peaaegu kaks aastat keemiaravil, siirded paremast kopsust aga ei tahtnud kaduda. Viimaks lõpetati ravi ära, kuna südame ja neeru näitajad läksid nii halvaks, et ei võinud enam keemiaravi teha. Kui neli kuud hiljem järelkontrolli läks, oli kasvaja kopsust kadunud. Ehkki maksa healoomuline kasvaja püsis, see ei allunud keemiaravile, võis ta end taastumise järel igati terveks pidada.

Viimane õlekõrs

Aasta sai ta jälle terve olla. Siis aga avastati Anikal maksast healoomulise kõrval ka halvaloomuline kasvaja. Õnneks võttis too võitlus vähem aega, pooleaastase ravi järel olid analüüsid korras.

Anika lootis, et ehk ometi jääbki nii. Paraku sai ta vaid pool aastat terve olla – mullu suvel oli paha kasvaja maksas tagasi ja varasemast suuremgi. Kui esiti tundus, et keemiaravist on abi, läks ühel hetkel olukord hoopis halvemaks.

“Olen seitse aastat ravil käinud, saanud nelja erinevat keemiaravi, olen kolm korda terveks saanud, ja ikka tulevad rinnavähi siirded siin-seal tagasi,” nendib ta.

Anika raviarst Peeter Padrik Tartu Ülikooli Kliinikumist rääkis talle mõne kuu eest, et viimase päästerõngana on võimalik lasta teha välismaal kasvajakoe molekulaaruuringute test, kus siis määratakse ära, kas sellele kasvajale on täiendavaid ravivõimalusi või mitte. Ainult et see test maksab 2580 eurot ja seda haigekassa kinni ei maksa. Raha tuleb endal leida.

Kuna Anika pole vähi teistkordse tuleku järel enam viis aastat töötanud, on töövõimetuspensionär, pole tal ka mingeid säästusid. Ettevõtliku naisena – varem töötas Lukoili Võru ja Põlva tanklate juhatajana – uskus ta, et kogub Facebooki abil annetustest selle raha. Head inimesed aitasidki, ja kahe nädalaga, juba enne jõule, oli raha koos, pool summast sugulastelt ja pool võõrastelt.

Nüüdseks on Anikal kasvajarakkude Belgias tehtud testi tulemusena teada ka ravim, millele kasvaja allub.

“Analüüs näitab, et mind aitaks vaid Pertuzumab ehk Peryeta, see on keemiaravim, mille pakkus ka mu arst ise lõpus välja, kui eelmised ravimid ei toiminud enam. Kuid kuna ravim on väga kallis, alustasin kindluse mõttes odavamast variandist, testist.”

Paraku ei kuulu nimetatud kallis ravim haigekassa kompenseeritavate ravimite nimekirja.

Naisele on planeeritud kolm ravikuuri, esimene neist topeltkogus ja siis kaks üksikut. Üks ravikuur maksab 3200 eurot, ühtekokku tuleks leida 12 400 eurot. Ravi toimuks Eestis. Kust see raha küll saada?

“Testi jaoks kogusin niigi 2500 eurot, aga see on nüüd nii suur summa, mida ise kokku koguda pole enam võimalik.”

Raviarst pakkus välja variandi pöörduda vähiravifondi Kingitud Elu poole. Anika haaras viimasest õlekõrrest kinni. Vastus tuli mõne päevaga. Sellega ongi kiire, see haigus ei kannata oodata. Heategevusfond otsustas tema ravisse panustada 9000 eurot. Omaosaluseks vajaliku 3000 euro saamiseks loodab Anika Mõrd lahketele inimestele, kes annetaks fondi, lisades selgitusena juurde, et see on tema jaoks.

Kingitud elu

“Et fond on otsustanud mind rahastada, tähendab minule ja mu perele sõna otseses mõttes kingitud elu. Jah, me võime koguda lastega seda raha, aga see võtaks aega, ent selle haiguse jaoks ei ole aega.“

Kui ta kolmandat korda teada sai, et kasvaja on tagasi ning arst talle seda ütles, hakkas ta arstikabinetis vanduma. Ütles otse välja, et nii sitasti ei saa ju ühe inimese elu minna. Siis palus vabandust ja ütles, et see võtab vanduma.

“Arst ütles, et see reaktsioon on palju parem, tavaliselt hakkavad inimesed siin nutma, siis ei saa nendega rääkida ka enam.”

Nutnud on ta samuti. Palju. Küll rõõmust, kui analüüsid on näidanud, et on terve. Murest, kui haigus jälle tagasi tulnud. Nutnud ka väsimusest ja vaevatusest. Hirmust. Vahetult enne seda, kui sai teada haiguse teistkordsest tagasitulekust, sattus ta juhuslikult kokku inimesega, kes tegeleb reikiga.

“Ta seisis mu kõrval ja ütles, et mul on surmahirm, et ta tunnetab seda. Kuid siis ütles, et ära karda, sa ei sure veel niipea.”

Kui tal on väga paha ja taas tekib surmahirm, otsib ta nüüd Põlvas reikiga tegeleja üles. Reiki annab talle vaimset tasakaalu, usku, et saab endaga hakkama. Viimati käis paari kuu eest, mil oli väga liimist lahti.

“Mõtlesin, kas pean tõesti sellepärast ära surema, et mul pole raha.”

Anika kiidab oma lapsi. Nood ei lasegi tal tegelikult kaua halvas meeleolus olla. Koos lastelastega on nad toeks olnud. Ajavad ka kodunt välja tegutsema ja liikuma. Kui tervis lubanud, on aidanud tütrel posti laiali vedada.

Eelmisel aastal, kui tundus, et haigus võidetud, läks raamatupidamiskursustele, et hakata seda teenust osutama. On käinud teatris ja kontsertidel. Parukas peas. Elu ei jää seisma. Kuigi teab neidki, kes haigena tõmbuvad endasse. Aga ei tohi. Tuleb olla positiivne.

“Kui inimene tahab surra, siis ta surebki ära. Mina ütlesin kohe alguses, et mina ei kavatse vähki surra. Ma kavatsen küll kaua elada.”

Lubadust peab pidama

Eeskujud kaua elamiseks on lähedalt võtta. See peaks tal lausa geenides olema. Vanaema elas 92, vanavanaema 93 aastat. Ema saab varsti 80 ja käib metsas seenelgi. Tema ise on alles 49. Nii peaks pool elu veel ees olema, usub ta.

Pealegi on ta täiskohaga vanaema poja ja kahe tütre lastele. Ühtekokku on ta vanaema kuuele lapselapsele, kõik vanuses üks kuni kümme aastat. Vanimale lapselapsele, kui too oli kusagilt kuulnud, et vähihaiged surevad ära, lubas, et tema ei sure.

“Arst ütles ka, et julge lubadus. Aga vanaema ei peta lapsi. Pean oma lubadust pidama,” kinnitab Anika Mõrd.

Anikat saate aidata, kui teete annetuse SA-le Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu

Swedbank: arve nr EE212200221059073061
SEB pank: arve nr EE211010220228917224

Annetuse selgitusena lisage: Anika Mõrd

Teiste pankade rekvisiidid leiab internetist: www.kingitudelu.ee/