Tuhanded särasilmsed uustulnukad, kes volikogudesse pürivad, loodavad elu kodukohas paremaks muuta. Paraku teavad vähesed, mis neid tegelikult ees ootab.

“Volikogus saab vaielda maksimaalselt 5−8 protsendi eelarve üle,” tunnistab Tartumaal asuvat Ülenurme valda aastaid juhtinud Aivar Aleksejev. “See on veel heal juhul.”

Ülejäänud asjad on valdadele ja linnadele ette kirjutatud. Asi on riigi kontrolli all. Kohustusi tuleb järjest juurde märkusega, et see ei too kaasa rahakulu.

“Mängumaa, mida sa saad siin ise sättida, on ääretult väike,” hindab Aleksejev. “Ümberringi läheb kõik aina kallimaks, see muudab meie mänguruumi veelgi kitsamaks.”

Ka Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast, kunagine Rapla vallavanem, tunnistab, et volikogusse valitud inimesed avastavad, et kõik on määratud, alates haridusest ja lõpetades teedega.

“Mingil hetkel jõuab inimeste teadmisse see, et kohalik omavalitsus on tegelikult riigi käepikendus. Omavalitsuse tõeline sisu on kaduma läinud,” tunnistab Võigemast. “99 protsenti omavalitsuste tuludest sõltub otsustest, mis riigi tasandil vastu võetakse.”

Iseseisvusaja algusaastatega võrreldes on asi 180 kraadi pöördunud, tunnistab viimased kakskümmend aastat Kambja vallavanema ametit pidanud Ivar Tedrema, tuletades meelde, kuidas toona räägiti, et otsuseid tuleb ikka kohapeal langetada.