Osalus­eksperimendi korras MMSi proovinud Jüri Aarma ütleb, et temale ei teinud see kraam head ega halba. SVEN ARBET

Juba paar aastat on imeravimite turul käinud suur sõnalahing MMSi üle, mis lahtikirjutatuna on Miracle Mineral Supplement ehk imeline mineraalilisand.

Kes soovib, saab internetist kerge vaevaga imerohu põhjaliku retsepti, mis ühtesid veenab ja teisi vihastab. Toimetuse soovil sukeldusin minagi imerohtude maailma. Tuttavalt farmatseudilt sain näpukoputuse meelekohta, mõnelt toimetuseliikmelt ettepaneku, et kui paha ei hakka, jäta meile ka…

Plaan imeravimit testida takerdus kohe, sest … rohtu ei ole! On otsas! Tulge kahe nädala pärast jälle, ehk siis…

Jonn ei raugenud, ja et igasugu tuttavaid jätkub, õnnestus leida poeke, kus MMS küll müügil, kuid tungivalt paluti see saladuseks jätta. Muidu ei müü ja punkt. Lõime käed ning nii lubati mul kaubale järgmisel päeval järele tulla. Manustamise eelõhtul hakkasin ootusärevuses meenutama imerohtude keerulisi käekäike nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Kas AUd mäletate?

Vanem seltskond peaks veel mäletama tähekombinatsiooni AU ning ehk on keegi lugejatest isegi selle saamiseks sabas seisnud.

AU oli raviomadustega toidu­hüdrolüsaat, omaaegse skan­­daalse erikonstrueerimisbüroo Desintegraator lapsuke. Pida­nuks ravima sadat asja ja võib-olla raviski, igatahes enneolematu eduga see kaubaks läks.

Urmas Altmere leiutatud (lühend võetigi tema nimetähtedest) ja Johannes Hindi protežeeritud toidulisandil siiski pikka pidu polnud. Tolleaegset ENSV ladvikut ärritas firma enneolematu rikastumine, nii alustati laimukampaaniat, biojuuretise raviomadused salastati, Hint pandi vangi, kus ta ka suri, ja kord oli jälle majas.

Skeptikud väidavad siiani, et rahva poolt imeravimiks peetud vedelik oli tehtud suvalisest mudrust — peedid, kapsad, seasitt ja kalarapped — ning oli pigem kahjulik, sest olla meeldinud vähirakkudele. Parteilastest ülemuste tarvis toodetud variandile lisati maitseks apelsini ja mett, lihtrahvas lürpinud lihtsamat segu.
Rahva poolt imerohuks peetud AU läks kaubaks enne­olematu eduga.
Erakogu

Muide, Maalehe staažikas kujundaja Heiki Maiberg seisis tookord AU tegemisele väga lähedal, täpsemalt töötas ekspediitorina osakonnas, kus seda valmistati.

“Ei mingeid kalarappeid, seasitast rääkimata,” kinnitab Heiki. “Kõik komponendid, mis hiigelvanni valatud said, olid manustamiskõlblikud, ja kui siis segu koos, tuli Altmeri ise ning raputas kõige peale mingit pulbrit, mille koostist ta ainult ise teadis ja mille saladuse 1982. aastal igavikku lahkudes nähtavasti ka kaasa viis.”

Toimetuse soovil sukeldusin minagi imerohtude maailma. Tuttavalt farmatseudilt sain näpukoputuse meelekohta, mõnelt toimetuseliikmelt ettepaneku, et kui paha ei hakka, jäta meile ka…

Mõju kohta ei oska Heiki midagi öelda, sest oli sel ajal 25aastane suurepärase tervisega noormees. “Onu tarbis küll ja kiitis väga. Praegu on ta meie suguvõsas kõige vanem ning üldse pole meil keegi varem nii vanaks elanud,” avaldab Heiki. Aga on see nüüd AU teene või onu enda tervislike valikute tulemus, kes seda teab.

Kui vaadata vanu fotosid hiigeljärjekordadest Desin­te­graa­tori värava taga (võiks öelda, et saba oli “üleliiduline”), siis midagi ju pidi seal olema. Usk toimesse, seda kindlasti, aga kas ainult?

Mäletan meilgi kodus neid pooleliitriseid pudeleid. Korki maha võttes lõi ninna uskumatu raipelõhn, ja teadmine, et seda ka manustama peab, tegi su tüki maad tervemaks.

Kuigi AU olla tuhandeid vähihaigeid aidanud, siis Johannes Hinti ennast küll mitte — mees surigi vanglas vähki.

Veel vedelikke

Tuleb mainida veel üht eriti vana ravivedelikku: K.U.S.I.

Uriini olla juba Hippokrates soojalt soovitanud (kas soojalt või külmalt, ei tea).

Tarvitajaid jagub, kõlbavat igasugune ihuvedelik. Üks tädi ravib oma aknet isikliku koera kusega ja ütleb, et aitab. Mida koer ütleb, mine võta kinni, võib-olla peab peenikest naeru, kui jalga tõstab, aga kõlbavat ka omaenda eritis, eriti hommikune. Ravivat põletusi, arme, putukahammustusi, aga ka vähki, hepatiiti, multiskleroosi, jämesoolepõletikku, diabeeti… Kusejoomise vastased karjuvad appi, hoiavad kahe käega peast ja imestavad, miks mõnel katus ära sõitis, ent joojaid jätkub. Kui usud, siis aitab!

Varajasel keskajal uskus suur hulk rüütleid raudkindlalt, et nende “kogemata omandatud” süüfilisest saab pauguga lahti, kui magad mõne süütu neitsiga. Õnnetud neitsid seda ilmselt ei uskunud, aga nende kisa ei olnud kuulda. Nagu ei ole siiani kuulda ka selle ravivõimaluse positiivsetest tulemustest. Lihtsalt uskuma pidi.

Terve maailm on täis pühitsetud vett, seda müüakse ja juuakse täie rauaga. Pühal veel on ainulaadne omadus: see ei saa kunagi otsa. Jäta aga pisut põhja peale alles ja vala tavalist peale — seegi muutub pühaks. Kui ei usu, ära vala.

Isegi kohv oli kunagi imeravimite kirjas. Kui türklased Viini piirasid, ei saanud nad seda kuidagi vallutatud ning jätsid taganedes kohvikotid maha. Viinlased vedasid need linna ja avasid kohvikud. Uudisjoogil olnud samuti sada elustavat toimet ja neid leitakse ikka veel.

Üks irvhammas soovitab neist üht erilist: “Parim viis inimest hommikul äratada, on viia talle kohv voodisse. Valage kohv teki peale ja pange jooksu.”

Usu küsimus

Noorest peast oli mu tütrel raskevõitu allergia. Hädaga sai endalgi sada ravitsejat läbi joostud, Vigala Sass kaasa arvatud. Sassi rohi lõhnas hulga paremini kui AU. Küsisin, millest tehtud. Sass ütles: astelpaju, veel üht-teist ja konjak. See mulle meeldis.

Pakkusin, et ehk saan kodus rohusegamisega ise hakkama. Sass naeris selle peale ja küsis, et kes siis loitsu rohu sisse paneb. Nii jäigi ravim ainult tema segada.

Kas aitas? Tuleb nagu meelde, et … ikka aitas küll… Ma ju uskusin.

Uskusin sel ajal veel üht imeasja — mäevaiku, mumiot. Korjati seda Kesk-Aasia mägedest, eriti hea pidi olema see saak, mille saab kätte mägiveiste väljaheidetest. Tikupeasuurune killuke klaasi vee kohta värvis selle pikapeale pruuniks ja oli jälle üks imeaitaja juures. Mumio ise oli välimuselt äravahetamiseni sarnane tavalise tõrvaga — nii maitselt kui välimuselt.

Nii et šarlatanid oskasid ka selle arvelt rikastuda, aga inimesed jõid, ja võimalik, et tundsid end ka paremini. Muide, kui Jumal kunagi maailmaga maha sai, lubas ta, et normaalse inimese leiab iga nurga tagant. Siis hakanud naerma ja loonud maakera ümmarguse…

Asendamatud kivid

Kui aus olla, siis viib üks esoteeriline jälg ka Maalehes töötava Madis Mustani. Maailma aidata sooviv noormees on toonud rahvani täiesti asendamatu toote nimega “esoteeriline sitakivi”, mis peaks turult tõukama kõik välismaised kristallid ja poolvääriskivid.

Kiviga kaasas olevast juhendist saab teada, et hingestatud, kuid elutu esoteeriline sitakivi on oma maksimaalses jumalikkuses ego täielikult kaotanud.
Kivid, mille sisse on sitt graveeritud, peaks turult tõukama kõik välismaised kristallid ja poolvääriskivid.
Madis Must

“Nagu rikas valgustunud sugulane, annab see sulle kõik ja ei soovi vastu midagi,” kinnitab tekst. Et lapik sitakivi katab tšakra ning kokkupuutepind kehaga on maksimaalne, sobib see ideaalselt tervenduskiviks, leevendades kümneid hirmsaid tõbesid.

Noid kive Tartu kevadlaadal müües jäi Madis oma letiga silma mööda ruttavale Kersti Kaljulaidile. “See on küll hea,” viipas president oma saatjaskonnale leti suunas.

Tänapäeva liialdavas maailmas võiks öelda, et tootel on presidendi heakskiit.

Ja nüüd asjast!

Ent nüüd praeguse moeröögatuse juurde.

MMSi ostes sain mitte ühe, vaid kaks väikest valget pudelikest. Ühel peal kiri WPS — Water Purification Solution, teisel — Citric Activator. Julgustav manustamisjuhend veebis olemas, muu hulgas ka seletus, et MMS on nagu intelligentne rakett, mis ründab ainult vaenlast. Igaks juhuks on kirjas ka lohutav seletus, miks MMSi proovides mõnikord paha hakkab, kõht lahti läheb või iiveldama ajab. Need olla puhastusnähud ehk Herxheimeri reaktsioon.

Ja kui ikka pikalt paha on, tehtagu klistiir, olla veel kõige tõhusam.

Või oleks pidanud ainult suhu võtma? Aga juba hilja.

Kuiva tassi tuleb juhendi kohaselt tilgutada nii palju NaClO2 tilkasid kui soovitakse ning peale sama kogus soolhappetilkasid (antud juhul asendab soolhapet sidrunhape). Siis oodatakse umbes 30 sekundit, kuni segu muutub kollaseks ja hakkab eritama kloorilõhna. Seejärel lisatakse vesi.

Alustan menetlust. Otsustan viie tilga kasuks, mõlemast pudelist. Valan vett peale … joon … maitselt hapukas sidrunivesi pluss veel midagi salapärast. Joon veel, et selle salapärani jõuda. Või oleks pidanud ainult suhu võtma? Aga juba hilja. Miracle Mineral Supplement on minusse jõudnud. Paha küll ei hakka, järelikult jääb klistiir ära, hea seegi.

Edasi juues mu usku ja uudishimu täis initsiatiiv takerdubki.

Rohtu kästi ju võtta, kui midagi viga on. Loen kindluse mõttes veel korra üle, mida see ravima peaks: põletus, ajuturse, insult, in­farkt, selgroovigastus, putukahammustused, traumad, nakkushaigused, kõrva-, hambajuure-, põiepõletik, külmetus, kroonilised põletikud, borellioos, vähid, autoimmuunhaigused, neurode­ge­neratiivsed haigused, allergiad…

Joon edasi, aga üha selgemaks saab, et ühtegi nii tõsist häda veel kallal ei ole. Võiks ju siinkohal nalja visata, et kaks viga siiski leidub — enne lõunat nälg ja pärast lõunat uni, aga noh, tõsiste asjadega nalja ei tehta.

Mul pole ka ühtegi haiget kana (neid ravitavat samuti MMSiga) või tuttavat haiget koera nagu Hannes Võrnol.

Ajakirjandusliku eksperimendi lõpuks jõuan järeldusele, et ei tapa need viis tilka mitte kedagi.

Juba seetõttu pole mõtet üle­määra erutuda, et MMSi-psühhoos raugeb, kui tuleb uus laine uue imerohu näol. Nii on see ikka käinud ja käib ka edasi. Ent kui saaks praegu vähem sappi üksteise peale välja valada, oleksime kõik tervemad.