Vahemaa toimetuse ja turuplatsi vahel on vaid mõni minut. Kuid turuväravatest sisse astudes oleks aeg nagu seisma jäänud. Lapsepõlvest meeles külmlettide ja veriste erastamislugudega loob Keskturg omaette kihistuse Tallinna alateadvuses.

Mikrofoni ja kaameraga ringi liikudes ei ole lihtne leida inimest, kes oleks nõus rääkima. Sombuse teisipäeva pärastlõunal on turg niigi inimhõre. Takistuse seab ka keelebarjäär – lettide taga istuvate pensioniealiste naiste eesti keele oskus on piisav kundede kulunud küsimustest aru saamiseks, kuid ei enamat.

Vastakad tunded

Sihikindla moosimise peale õnnestub üks julgem meemüüja – meesterahvas – kaamera ette siiski saada. Ta ei oska öelda, kuivõrd hinnad ja klientuur järgnevate aastate jooksul muutuvad. Kuid soovitab edasi vaadata turuhoonesse. Seal pidavat inimesed jutukamad olema.

Enne peahoonesse minemist püüab pilku lettide vahel lonkav mõistatuslik mees. Kark kaenla all, kilekott näpus, peas valge mootorratturikiiver...

Turuhoones on sagimist rohkem. Selgub, et müüjad ja külastajad on ees ootavatest muutustest hästi informeeritud. Mõned on uue turuhoone kavandeid juba meediast näinud.

On neid, kes tervitavad uuendusi ootusärevusega. Kuid ka neid, kes väärtustavad klassikalist turumiljööd, mis järk-järgult taanduma peab.

“Peale seda kui Balti Jaam ümber ehitati on mõned turukülastajad meile üle tulnud. Neile ei meeldi see kaubanduskeskuse moodi lahendus,” räägib lihaleti taga askeldav müüjanna.

Samast letist sisseoste tegev vanem naisterahvas kinnitab vastupidi, et tema jääb Keskturgu külastama ka tulevikus.
“Olen siin elu aeg käinud ja tulen ka peale ehitustöid,” räägib ta.

Teisele korrusele jõudes tervitavad ajakirjanikke naistepesuboks ja kaks tursket idaslaavi tõugu meest. Kullatud kellad randmeil ja klotserid sõrmes. Uurivad, kas filmimiseks on juhatajalt luba ikka olemas.

Vestleme vaid ühe riidemüüjaga, kes leiab, et uuendusi on väga vaja ja see tuleb ärile kasuks. Kaameramehe sõnul on see võrreldes eelnevate kordadega isegi hea saak.

Rääkimata lugu

Väljas püüabki meid selja tagant kinni turu kauaaegne juhataja Rein Leemet. Ta on soliidse oleku ja selge jutuga Eesti mees. Oma 77 eluaasta kohta elav ja energiline. Tal on rääkida lugu, kuid ei soovi seda teha kaamerasse.

Leemeti sõnul valmis turu uus planeering juba 1998. aastal. Projekti olid kaasatud praegune abilinnapea Eha Võrk ja tipparhitektid. Peahoone kohale oli kavandatud suur kuppel ja kogu turg oleks saanud uue ilme. Kuid jäänud siiski turuks, st avatud kauplemispinnaks, mitte kaubanduskeskuseks.

Paraku projekt takerdus linna ja arendaja suhete sasipuntrasse. Leemet küsis selle lahti harutamiseks abi isegi Edgar Savisaarelt endalt. Ta näitab oma jutu ilmestamiseks kaustatäit dokumente ja kirjavahetusi.

Nõusolek linnalt tuli alles 2013. aastal – 15 aastat hiljem. Kuid ehituseni ei jõutud ka siis. See jutt ei ole iseenesest uus. Varem on turu vindumisest kirjutanud Eesti Ekspress ja kinnisvaraportaalid.

“Kõige valusam on lehest lugeda, nagu ei oleks me 20 aasta jooksul millegagi hakkama saanud. Nüüd aga tulevad uued omanikud, kes teevad kahe kuuga kavandi ja ehitavad paari aastaga kõik valmis,” sõnab Leemet. Ta hääl väriseb seda öeldes. Edasi pöörab ta selja ja kaob turuputkade taha.

Lahkudes meenutab kaameramees eelmise Keskturu külastuse lõppu. Sai juba autosse istutud kui turuväravate ees auklikul asfaldil peatub Ferrari. Seisab mõne hetke. Ja sõidab edasi. Paraku oli kaamera tol korral juba kokku pakitud.

Vaata fotosid Keskturu arhitektuurikonkursi võitnud KOKO arhitektide tööst.

Tallinna Keskturu kavandid
Foto: eskiis
Tallinna Keskturu kavandid
Foto: eskiis
Tallinna Keskturu kavandid
Foto: eskiis