Jalukse ohvritammed. Foto: Ivar Soopan

Praeguseks suletud kauplusehoone taga on pelgupaik, mida muistsed eestlased kasutasid peamiselt ohu korral ajutiselt elamiseks.

Kultuurimälestiste register märgib, et Jalukse pelgupaik asub suhteliselt tasasel maal ja see on ringikujuline madal (5 m laiuse ja 0,5 m kõrguse) valliga piiratud ala (vaata pelgupaika video lõpuosas). Selle ala läbimõõt on seestpoolt olnud 30-35 m.

Kuna suurem osa pelgupaigast ja seda ümbritsenud vallist on maaparanduse käigus hävinud, saab selle endist välimust vaid umbkaudselt ette kujutada.

Varasema kirjelduse kohaselt on valli piiranud kraav, piiratud alal on asunud kaev. Praegu õiget kraavi märgata ei ole, üksnes madalam ala.

Nüüd lõikab põhja-lõunasuunaline (8 m laiune ja 2,5 m sügavune) magistraalkraav endise pelgupaiga ala pooleks. Kraavist ammutatud pinnas on kuhjatud selle läänekaldale, moodustades seal 3 m laiuse tee.

Kraavist ida pool laiub aga tasandatud põllumaa. Kõige selle tõttu on säilinud vaid pelgupaika lääne poolt ümbritsenud valli osa (1/3-2/5 kogu algsest vallist) ning läänepoolne osa kunagisest pelgupaiga õuest.

Kunagist kaevukohta läbib ilmselt praegu kraav, täiesti on hävinud pelgupaiga idapoolne osa. Pelgupaiga säilinud osal, magistraalkraavist läänes, kasvab lepavõsa. Muistisena on see koht halvasti säilinud.

Muistise kohta arvatakse, see võib olla ka varase rauaaja linnus. Pelgupaiga ajaline kuuluvus on ebaselge, aga oletavalt on see pärit esimese aastatuhande esimesest poolest.

Mis on pelgupaik?

Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

1925. aastal leiti sealt kruusavõtmisel 45-60 cm sügavuselt surnuluid ja ühe pealuu juurest kolmeteistkümnest läbipuuritud koerahambast kee. Leid kuulub tõenäoliselt kiviaega. Samast lähedalt Malle soost on leitud juhuleidudena kiviaja esemeid.

Jalukse hiis
Foto: Ivar Soopan

Vägev hiis

Kui pelgupaiga kunagine välimus on vaid aimatav, siis sealsamas kõrval on väga hästi vaadeldav ohvritammedega hiis. Jalukse hiiepuude kui muististe dateering võiks olla 18.-19. sajand, kuid võimalik, et kohal asus hiiesalu juba ka hoopis varem.

Tammed kasvavad suhteliselt kõrgel, põhja suunas madalduval põllumaal, suurest magistraalkraavist 30-35 m põhja pool. Tammesid on kokku 5 ning nad kasvavad kahes grupis: ida pool kaks ca 55 cm läbimõõduga ja lääne pool kolm 50-55 cm läbimõõduga tüvedega ca 25-30 m kõrgusega puud.

Tammede võrad on haralised. Idapoolse grupi tammed kasvavad välja ühelt juurelt, läänepoolse grupi puudest kasvavad kaks kõrvuti, kolmas aga neist veidi ida pool.

Ümber tammede on kogutud suur kivivare, mille pikkus kirde-edela suunas ulatub 40 meetrini, laius kagu-loode suunas 10 meetrini ja kõrgus 2,5 meetrini. Kivivares leidub 1-2 m läbimõõduga raudkive.

Kohalikud elanikud peavad puid hiietammedeks. Nende juures olevat vanasti ohverdatud.

Eile hiies filmides oli näha ka üks traadist ristimärk, mille oli keegi tammeoksale riputanud. Tammed ja nende lähim ümbrus on kaitse all.

Eesti hiied

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).

Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.

Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Nimetus „hiis“ on olnud tarvitusel pühade salude, aga ka üksikute puude kohta. Pühade puude ja hiite austamine tulenes ilmselt surnud esivanemate hingede austamisest.

Hiiepaikades ja seal kasvavates puudes arvasidki endisaegsed eestlased olevat elanud surnute hingi, aga ka jumalaid ja igasuguseid vaime. Surnute hingedel arvati muistsete uskumuste kohaselt olevat üleloomulik jõud – nad võisid elavatele tuua õnne, anda head saaki, kuid ka saata haigusi ja õnnetusi. Jumaluste lepitamiseks, samuti mitmesuguste haiguste puhul, on hiiepaikades ka ohverdatud.

Hiis oli püha, sealt ei tohtinud keegi puid raiuda ega oksigi murda. Hiide välditi loomade sattumist, mõnikord oli isegi inimesel keelatud hiide astuda ja sealseid pühasid puid puutuda.

Mõnikord kasteti hiiepuid loomaverega, selleks valati tapetud looma verd ja lihaleent puujuurtele. Toodi ka erinevaid ohvreid.

Mälestus paljudest hiiepaikadest on tänapäevaks kaduma läinud. Nii mõnegi puhul võib tegu olla muinasaega ulatuva mälestusega.

Pelgupaiga ja hiie vahel on veel suur väikeste lohkudega ohvrikivi.

Ohvrikivi
Foto:Ivar Soopan