Täna tähendab Võtikvere raamatuküla enamiku Eesti kirjanike, kirjastajate, kirjastuste jaoks ülivõrdes kultuurisündmust, kirjandusfestivali kusagil eikusagil, ilma lõpus. Maaleht palus kirjarahval laupäevase, 19. peo eel kirja panna, mida Võtikverest arvatakse, milline on selle küla roll me kirjanduselus.

Vastused on siin.

Doris Kareva, luuletaja
Enamasti ja ennekõike tahab eestlane olla omaette. Aga seda suurema rõõmuga on ta varmas liituma ühisalgatusega, kus igaühel on oma osa. Võtikvere raamatupidu on tunnistus sellest, kui palju suudab ära teha üksainus inimene, kes oma ettevõtmisse usub. Tänu Imbi Pajule väärib Võtikvere auväärset kohta maailma raamatukülade nimistus; võiks öelda, et see paik on Eesti Hay-on-Wye.
P.S. toimetaja märkus: Hay-on-Wye on Walesis asuv maailma esimene raamatuküla, näide sellest, kuis räämas ja hääbuvast asumist sai 50 antikvariaadiga kultuskeskus.

Eeva Park, kirjanik, luuletaja
Omajagu on isegi kurb, et Võtikvere raamatuküla on Eestimaal nii erakordne fenomen. Imbi Paju ja võtikverelased on suutnud 19 aastat niivõrd erilise kirjandussündmuse luua, et jääb vaid imestada, et see ei ole ärgitanud ühtegi teist kogukonda sellist, läbinisti vaimuärgast ja kogukonda liitvat päeva, korraldama. See, et nad teevad seda oma nappide jõududega ja õigupoolest ilma riikliku toetuseta, muudab need 90 võtikverelast sarnaseks 300 spartalasega, kes oma keelt, maad ja rahvast kaitsesid.

Ilmar Taska, filmimees, stsenarist, kirjanik
Võtikvere on ainulaadne suvine kirjandussündmus.
Imbi Paju on seda festivali omaalgatuslikult (ilma suurte toetusrahadeta) teinud palju aastaid ja toonud kirjanikke ning raamatuid looduse rüppe.
Ta on edukalt lähendanud maad ja linna kirjanduslikus kultuuriruumis, lasknud lendu huvitavaid mõtteid, puudutanud valusaid teemasid, tõstnud esile oma kolleege, laiendanud kirjandusvälja kuni Peipsi järveni...

Kätlin Kaldmaa, kirjanik, luuletaja, tõlkija, PEN-klubi välissekretär
Võtikvere oma 19 aastaga on Eesti kõige pikaealisem raamatufestival.
See õhinapõhiselt ühe väikese küla korraldatud raamatupidu näitab ilmekalt, kuidas ka selliste väikeste ettevõtmistega maailma parandada. Ei ole mina kusagil mujal Eestis näinud 80-aastasi endisi traktoriste hellalt eesti luulet lugemas ja selle üle elavalt arutlemas.
Võtikvere raamatuküla hoiab raamatute küljes nii mitmekümneaastase staažiga lugejaid kui ka kohalikke lapsi ja noori, kellele on aastate jooksul kogunenud päris korralik raamatukogu.
Laste seisukohalt on väga oluline oma silmaga näha, et iga inimene annab raamatuküla päeva korraldusse oma panuse ja iga viimase kui inimese panus loeb, olgu see kui tahes suur või väike.
Eesti kirjanduselus on Võtikvere raamatupidu festival, mis keskendub eelkõige eesti autoritele, tuues kirjanikud lugejatele nii lähedale, et igaüks võib neid käega katsuda ja oma küsimusele vastuse saada.
Autogrammist rääkimata!

Tiit Aleksejev, kirjanik, ajaloolane, Eesti Kirjanike Liidu esimees
Käisin kunagi Belgias Võtikverest veidi suuremas külas Redu, kus on 400 elanikku. Nende kohta tuleb 15 raamatuantikvariaati ja kord aastas toimub seal suur bukinistide kokkutulek. Redu on raamatusõpradele paik, mis tuleb lihtsalt ära näha, isegi kui sealt midagi riiulile ei leia.
Mõtlesin toona, et Eestis võiks samasugune küla olla. Ja nüüd ongi, meie oludele vastav, alati ei peagi end teistega võrdlema.
Raamatuküla on pidu, on sisuliselt väike kirjandusfestival, korraldab Imbi Paju ja Kirjanike Liit on seda väikestviisi toetanud. Ma usun, et see üritus on oluline eelkõige kohalikele inimestele. Autorid sõidavad sinna heameelega, saab lugejatega kohtuda ja omavahel suhelda.
Suvel võib kirjanik küllaltki eraklikuks muutuda, see on võimalus kivi alt välja tulla. Raamatutel on see kummaline omadus, et nad muudavad keskkonda paremaks, siin ei ole vahet, kas olla autor või lugeja. Seega võiks raamatuüritusi külastada juba teraapilistel kaalutlustel.

Contra, luuletaja
Imbi särav isiksus on teinud Võtikvere raamatuküla!

Võtikvere laupäevase raamatupeo FB lehekülg on siin.