Võrus kaatritehas? No mida te räägite!
“Ise imestan ka, et Eestis ei tea peaaegu keegi, et Võrus paate tehakse, aga Rootsis pole me üldse tundmatud,” on Mart Perli hääles ühtaegu nii üllatust kui uhkusenooti.
Mart Perli on mees, kes kümne aasta eest paaditehase OÜ Nauta MV rajas ja seda omanikuna juhib.
Tuntuse-tundmatuse asi on aga läinud koguni niikaugele, et mõne kuu eest tõi Võru eelmine linnapea Jüri Kaver paaditehast vaatama peaminister Andrus Ansipi. Et keegi ei uskuvat muidu teda, kui ütleb, et Võrus paate tehakse.
Peamine põhjus, miks Eestimaal võrulaste alumiiniumkerega paatidest suurt midagi ei teata, peitub selles, et kõik seni tehtud 80 alust on Rootsi müüdud. Need lähevad seal kui soojad saiad, jõuaks vaid rohkem teha.
Vooditegijast paadimeister
“Hakata paate tegema oli ausalt öeldes ikka päris aferistlik idee,” tunnistab Perli.
See n-ö afäär sai alguse ühest Rootsis käigust. Perli firma tegi toona Võrus puidust voodeid ja müüs neid sinna.
Kohtumisel sealsete ettevõtjatega juhtusid ühed paadiremonditöökoja mehed Perlilt küsima, kas ta ka paate teeb. Endalegi täit aru andmata kostis ta, et teeb küll. Mingite siduvate lepinguteni siis küll ei jõutud.
“Ei tahtnud luiskajaks jääda. Koju jõudes mõtlesin, et prooviks ära, kuigi ei teadnud paatide tegemisest mitte midagi,” räägib.
Tagantjärele vaadates arvab ta, et kui teadnuks, mäherduse keerulise ülesande endale võttis, poleks ehk julgenudki. Vaeva näha tuli kõvasti. Tunde ja päevi uurida ingliskeelseid raamatuid, otsida arvutist vajalikku.
Mõneti aitas kaasa TTÜst saadud elektriinseneri haridus, kuid paaditegu on siiski midagi muud. “Vanasti Vene ajal sai mõnda tehasesse ekskursioonilegi minna, vaatama, mismoodi tehakse, snitti võtta, kuid nüüd hoiavad kõik oma tootmissaladust,” märgib ta.
Nagu hiljem selgus, tuligi pahatihti oma vigadest õppida.
Perlil oli algusest peale selge, et puu- ega plastpaate ta tegema ei hakka. Valik langes alumiiniumkere kasuks.
“Noid saab ilma väga suurte ettevalmistusteta kohe tegema hakata, koostada joonised, lõigata tükid välja ja siis kokku keevitada,” põhjendab ta.
Firma käivitamisel oli abiks EASist saadud starditoetus, mille eest osteti parimad toona saada olnud keevitusaparaadid.
Paadiga tööle ja koju
Esimene paat oli 5,5 m pikk, pealt lahtine, ilma kajutita.
Ühe Rootsi näidise põhjal tegi Perli joonised ning koos ühe teise Võru mehega ehitas paadi ka valmis. Peale pani 150 hj mootori. Aega kulus pool aastat, kuid ostja Rootsis oli kannatlik.
“Eks see esimene muidugi veidi kõver meil sai, kuid lippas hästi, ligemale 50 sõlme tunnis, ja kuulu järgi sõidab vist praegugi,” muheleb Perli.
Nii oli näpp antud ja mõne aja pärast lõpetati puuvoodite äri üleüldse ära. Hakati tegema kajutitega paate, mida saab aasta ringi kasutada. Kumu Võrus tehtavast levis Rootsis kiiresti ning siiani on tellimusi rohkem, kui valmistada jõutakse.
Perli sõnul on nende tooteid kõige enam ostnud just Rootsi skääride elanikud igapäevasõiduks, kere tugevuse tõttu saab nendega sõita ka väikese jääga.
“Üks saarestikus elav mees näitas, et autoga peaks ta tööle jõudmiseks sildu ületades tegema 14kilomeetrise ringi, paadiga on tee vaid pool kilomeetrit,” toob ta näite tüüpilisest ostjast.
Lisaks eraisikutele on Võru merekaatreid ostnud Stockholmi linnavalitsus, Handelsbanken, samuti Rootsis tegutsev mereuuringute keskus. Ära ei öelda ka eritellimustest.
Fotograafi tellimus
Perli sõnul oli põnev täita kuulsa Rootsi fotograafi Mattias Klumi soove, kelle pilte on tihti National Geographicu ajakirjas näha.
Too mees soovis hästi suure ja kergelt ära käiva katuseluugiga kajutit, kust hea ruttu oma kaamera välja võtta pildistamiseks vajalikku suunda.
Perli kinnitusel on Rootsis neil konkurentsi, ent ostjate sõnul ei saa enamik teisi tootjaid eestlastele vastu. Kiidetakse Võrus tehtud kaatrite head laineläbivust ning siseviimistlust.
“Meil on kajutid puiduga seest ilusti viimistletud, Olev Russ on sel alal meistrimees,” tunnustab Perli.
Võrus tehtud kaatrite eest ollakse nõus maksma 700 000 Rootsi krooni ringis, mis teeb umbes 80 000 eurot. Firmal on selles riigis oma müügimehed – kes soovib päramootoriga, kes diiselmootoriga paati, kes millist radarit või GPSi või külmkappi.
“Rootslane on paaditeadlik, ta teab täpselt, millist osta tahab, milline see olema peab. Kehva asjaga ei ole sealsel turul midagi peale hakata,” selgitab firmajuht.
Algul tehti 5,5 meetri pikkuseid veesõidukeid, kuid viimasel ajal enamasti 7,3meetriseid. Praegu on tegemisel esimene 9 meetri pikkune.
Rikkaks peab kasvama
Küsimuse peale, miks siis Eesti vetel ei sõida ühtki Võrus tehtud paati, kostab Perli, et sellise ostmiseks peab hulk raha olema.
Pigem ostab eestlane uhke läikiva plastpaadi, sest talvel ta sõita ei taha ega tavaliselt ka saa ja suvelgi ehk vaid mõne korra ilusa ilmaga.
“Aga kellele ta hea ja vajalik oleks, sel pole jälle nii palju raha, kalamehed või teadlased näiteks,” arutleb ta.
Perli märkas paari aasta eest ühe riigiameti hanget kümne kaatri ostmiseks.
Kõik kümme pidid korraga ühel päeval valmis olema, maksmine toimunuks kuu aega pärast üleandmist, firmal pidi olema neli-viis teeninduspunkti üle Eesti. No ei saa löögile!
“Me võinuks need kümme paati ise teha, aga teistel tingimustel, ühekaupa. Eks need hankega siis välismaalt ostetigi,” on Perli veidi pahane.
Perliga koos on Võrus kunagise gaasianalüsaatorite tehase ühes kõrvalhoones kaatreid tegemas seitse meest.
Läinud aastal jõuti teha juba 11 paati.
“Laieneda me praegu ei riski, vähemalt seni mitte, kuni Euroopa majandus kindlamatele jalgadele ei tõuse. Ebakindlus on nüüdseks ka Rootsi jõudnud,” arutleb ta.
Perli ütleb, et rikkaks paatide tegemisega ei saa. Endale paati osta ei jõuaks.
Paadisõidukihu saab ta rahuldatud aga jäävabal ajal Tamula järvel proovisõite tehes. Siis on kindlam tunne alust ostjale üle anda.
“Et aga rikkaks saada, selleks peaks paate kõvasti rohkem tegema,” arutleb Perli ega pea tulevikus sedagi võimatuks.
