Šenilltehnika jaoks on ideaalsed seesugused kangad, mis kipuvad hargnema – selle tehnika puhul on see vaid kasuks. Kui triibutamine juba käes, võib hakata ka teisi kujundeid harjutama. Pille Hermann

Šenilltehnikas töö alumiseks ning ka pealmiseks kihiks valige tugev kangas, mis ei veni. Alumisele kihile hakake peale sättima näiteks suurtest õmblustöödest üle jäänud kangatükke. Kihid ei pea olema ühes tükis, need võivad olla eri suurusega ning ka erinevast materjalist.

Kui kihid on paika laotud, asetage nende peale samast materjalist kangas, mis oli ka põhjaks. Seejärel tõmmake kriidiga diagonaali mööda ette esimene joon. Kui olete osav õmbleja, siis ei pea kõiki jooni märgistama – piisab kui märkida esimene, keskmine ning ka teise serva üks joon.

Seejärel õmmelge esimene märgitud joon masinaga läbi. Järgmine õmblus arvestage ligikaudu 1 cm kaugusele eelmisest. Ja nii jätkake, kuni kogu töö on läbi õmmeldud.

Seejärel tuleb õmbluste vahed kääridega lahti lõigata, kuid jälgige, et töötuhinas alumist kangast läbi ei lõika. Kui kõik vahed on lahti lõigatud, võtke appi kare hari ning sellega nühkides muudate lõikekohad veelgi karvasemaks.

Šenilltehnikas esemed jäävad võrdlemisi paksud. Seetõttu võib seda kasutada toolipatjade, samuti ka kottide tegemisel. Tulemus jääb võrdlemisi efektne, sest šenillitud riidest saab lõigata erineva mustri ja kujuga tükke.

Seega võib palitu või seeliku šenilltehnikas motiiviga omanäolisemaks muuta. Tuleb vaid fantaasial lennata lasta.