Esimene maraton: närv must, kukkumised, kilekott seljas
Registreerusin juba detsembris ning nüüd vahetult enne maratoni olin juba valmis loobuma mõttest osaleda rahva spordipeol. Ikka see külmalaine pani kahtlema, kas olen võimeline. Distantsi pikkus ise ei hirmutanudki, kuid oskamatus valida õige varustus võib sellise külmaga saatuslikuks saada. Kuid saagu mis saab, otsustasin siiski, et proovin. Kui ei jaksa või külm hakkab, siis katkestan. Väga drastiliseks hetkeks, et kui hakkab nii külm, et ei jõua abini liikuda, haarasin veel oma esmaabipakist kaasa termoteki, mis mahtus ka vöökotti ilusti ära. Seega varustus tundus lõpuks päris korralik. Tegin reedel veel väikese tunniajase treeningu Keila radadel, et olla kindel oma kaitstuses külma vastu.
Ei kõigutanud aga minu optimismi miski (ka tuttavate manitsused, et nii külma ilmaga ei minda ennast tapma), kuni algas sõit Tartu laupäeval. Olles algaja suusataja, otsustasin veel teepeal lugeda raamatust, et kuidas siis see suusatamise tehnika käib (no et oleks, mida 31 km järjest siis harjutada). Jõudes lauseni, et laskumisel toetud kanna peale ... meenus pisiasi, et suusasaapad olid koju jäänud! Suure ehmatuse ja „paanika" peale jätsime auto seisma ning hakkas sagimine, et kust ma omale nüüd saapad saan. Õnneks polnud me väga kaugele jõudnud, seega tagasipööramine oli täitsa reaalne ning sain kodust oma saapad ilusti kätte. See polnud veel aga kõik ...
Tartu jõudes võtsin võistluskeskusest oma stardimaterjalid ning leidsin suure vaevaga oma ööbimiskoha üles, kolistasin vahepeal mitme väga vale ukse taga enne kui õigesse kohta jõudsin. Kuid olles läbinud ka selle pisikese takistuse oma teel maratonile, tuli neid muudkui aga juurde. Hirm külma ees oli nii suureks paisunud, et magamisest ei tulnud öösel midagi välja. Nii ma siis vähkresin ja püüdsin mõelda asju ilusamaks kui need tegelikult olid. Hommikul hakkasin siis sättima oma elu esimesele maratonile (poolmaraton seekord siiski). Paha oli olla ning närv oli täitsa must, polegi ammu nii palju närvitsenud võistluse pärast.
Pusisin stardimaterjale ning püüdsin leida otstarvet punasele kilekotile ja sellega kaasas olevale traadile. Parim, mis pähe tuli oli, et kilekott tuleb omale pähe tõmmata ning pea ja käe augud sisse lõigata. Mis funktsioon peaks aga traadil olema, see jäigi esialgu lahtiseks. Mõeldud-tehtud, augud kotis sees võis rahulikult liikuma hakata stardi poole. Stardis kuulsime, et esimene oli juba finišeerunud ning rada on hea ja libiseb hästi. Positiivsed uudised. Tõmbasin punase kilekoti selga (soovitus oli ju, et ennem starti sooja hoidmiseks panna kilekott selga), mis koos stardimaterjalidega jagati ning korraga vaatan üle auto, et keegi topib asju samasugusesse kotti, mis mul seljas on ... veidi ringi vaadates, hakkasime taipama: kott oli mõeldud, et paned oma kuivad riided sinna sisse ning saad need finišis kätte ja saad siis rahulikult riietuda. Noh, mul polnud enam kuivi riideid kuhugi panna, kott oli ju seljas ja augud sees. Kuid taibates, et ma olin ainus osaleja, kes ei teadnud punase koti tähendust, läks meie meeleolu kohe palju positiivsemaks ning maratoni tunne hakkas juba tulema. Minu supporttiim (nii ma kutsusin oma taustajõudu) arvas, et finišis on ta mul vastas ning viib kohe sooja ahju juurde, kus saab head ja paremat nosida ning kuivad riided ei ole ka siis enam probleem.
No enam rohkem segamini asju ju ajada ei saa. Kõik mis pidi juhtuma on juba juhtunud. Täitsa põnev hakkas, et mis rajal juhtuma hakkab. Start möödus kahe kukkumise ning oma isiklike hirmude ületamisega. Sõit ise oli meeliületavalt kaunis. Lõuna-Eesti kuppelmaastike vaated fantastilised ning kaasvõistlejad väga-väga toredad. Jagan „Vanade ja Kobedate" Maie arvamust, et kõige ilusam riik on ikkagi Lõuna-Eesti!
Kuid pean tõdema, et eneselegi ootamatult ei olnud ma finišis nii väsinud, kui oleks võinud arvata. Powerit jagus veel niipalju, et viimased 3 km, kui oli juba päike loojas ning külm võttis maad, jaksasin rabeleda piisavalt, et jõuda võimalikult kiiresti finišisse. Seega järgmine aasta jälle ja siis juba eesmärgiga parandada selle aasta tulemust!
