Foto: erakogu

Lisaks kirjutan selle aasta plaanidest ja ettevalmistusest erinevateks maratonideks, millest üks on juba seljataga – 63 km pikkune Tartu suusamaraton.

Paari reaga minust lähemalt. Tegelen harrastusspordiga kuuendat aastat. Kooliajal olin spordivõistlustel tihti oma klassi või kooli esindamas. Kõige enam meeldis mulle tookord suusatamine, ehkki tegelesin ka iluvõimlemise, balleti ja kergejõustikuga. Pärast ülikooli lõpetamist jäi sport unarusse - lapsed (Greta 16 ja Brita 13) olid väikesed ja aega nappis. Nüüd treenib Brita võimlemisklubis Janika ja Greta on Tartu Lastekunstikooli lõpuklassi kunstiõpilane.

Otsustanud uuesti spordi juurde naasta, ostsin endale esmalt maastikuratta. Esimesed rattatrennid tundusid väga rasked, tuul oli vastu ja ratas ei liikunud edasi. Esimeseks võistluseks oli 2007.a SEB Tartu rattaralli 61 km distants. Olin väga vähe treeninud, aga hakkama sain! Lisandusid lühikesed jooksutrennid. Treeningud olid kaootilised ja tahtejõudu nõudvad. Lihased olid valusad, sest keha ei olnud sellise koormusega harjunud. Edasi osalesin rulluisumaratonil ning sügisel võtsin osa oma esimesest rattamaratonist. Ja nii saigi esimene hooaeg läbi ja algas uus. Hooajal 2008.a läbisin SEB Tartu Maratoni nelikürituse lühikesed etapid, rulluisumaratoni ja lisaks osalesin SEB Tallinna sügisjooksul. Joosta oli raske - aeg 1:07:04 ja tundus, et rohkem ei taha ega jõua.

Edasi lisandus igal hooajal mõni võistlus. Minu kohustuslikku kavva kuulusid Tartu Maratoni nelikürituse etappide läbimine + rulluisumaraton ning maijooks (7km) ja sügisjooks (10km). Nüüdseks olen mõned aastad osalenud ka järvejooksude etappidel - 2010. aastal õnnestus kaasa teha kõik 4 järvejooksu ja SEB Tartu neliküritus on mul läbitud 4 korda. Kui kõik õnnestub, siis käesoleval hooajal läbin nelikürituse juba viiendat korda ja seekord on eesmärgiks läbida pikad distantsid. Lisaks sõidan mõnel Elion Cup'i etapil ja Eesti Ööjooksu raames läbin poolmaratoni. Augustis sõidame koos sõbraga Helsingi jooksumaratonile ja septembris plaanin läbida SEB Tallinna jooksumaratoni. Ja suure väljakutsena ootab mind hooaja viimase üritusena ees Tartu linnamaratoni läbimine. Eks näis, kuidas õnnestub, aga plaanid on suured. Loomulikult vajavad suured plaanid ka korralikku ettevalmistust.

2011. aastal algas hooaeg suusamaratoni 31km etapiga. Ettevalmistus suusatamise poolepealt oli kesine, juhtus nii, et põhilised suusatrennid tegin hiljem järgi. Märtsikuust alates tegin väljas kergeid jooksutrenne. Lisaks sisetrennid spordiklubis üldfüüsilise vastupidavuse tugevdamiseks. Maikuus läbisin Viljandi järvejooksu 12km, SEB Tartu jooksumaratoni 10km, maijooksu 7 km (34.56.1) ja SEB Tartu rattaralli 65km - aeg 2:20:34. Tunne oli hea ja jõudu jagus, oleks võinud veelgi sõita. Ka tundsin, et ratas vajab väljavahetamist.

Juunis jooksin ümber Harku järve 6,4km, juulis läbisin Pühajärve jooksu 10,7km. Pühajärve jooksu ajal mõtlesin küll, et kohutav jooks - päike ja temperatuur nagu eelmiselgi aastal üle 30 kraadi. Ometi panin ennast kirja ka Narva Energiajooksu poolmaratonile, ehkki minu pikim jooks oli olnudki ümber Ülemiste järve, 14 km. Trennid olid ettevalmistusperioodil enamasti olnud tunniajased. Umbes viieteistkümnendal kilomeetril tundsin, et peaksin veidi kiirust lisama, kuna jõudu ja võhma jagus. Lõpuaeg 2:00:41 ja oleks veelgi tahtnud joosta! Tunne oli suurepärane ja ma olin vaimustatud sellest, et nii kerge oli pärast poolmaratoni läbimist olla. Järgmine päev oli pühapäev ja rulluisumaratoni päev, ka see sai läbitud, ehkki väike väsimus oli sees. Enesetunne oli hea, kuigi sõidukiirus oleks võinud parem olla. Küllap eelmise päeva poolmaraton võttis oma osa. Peas vasardas aga kogu aeg mõte täispikast maratonist.

Eneselegi märkamatult hakkasin tihedamalt lugema maratoniblogisid ja jälgisin registreerumisi Tallinna maratonile. Nädala jooksul pärast kahte võistlust käisin triatloniklubiga ühistrennis, kus tegin esimest korda kiirendusi, samuti 2,5 tunnise rattatrenni ja lisaks tunnise jooksutrenni. Järgmisel nädalal keskendusin jooksmisele üha rohkem, sest alateadvuses ma ikka väga tahtsin täispikale maratonile minna. Kui teised maratoniks ettevalmistujad hakkasid vaikselt treeningkoormust maha võtma, siis mina lisasin... Jooksin 4 korda nädalas, kokku 48 km, sellest kaks korda jooksin 15 km, mis ongi minu senine pikim jooksutreeningu distants. Laupäeval käisin veel triatloniklubiga ujumas ja see oli nädala viies treening. Kõhklusi maratoni osas oli palju! Kartsin, kas jalad lõpus ikka liiguvad, sest olin nii palju lugenud kangete jalgade ja krampide kohta ja tibusammul liikumise kohta. 30. augustil registreerisin ennast maratonile. Tegin endale kohe selgeks, et sellest tuleb minu esimene pikk trenn, mis siiani tegemata. Plaanisin läbida kolme tunniga 30 km ja et minu maraton algab viimasel 12. kilomeetril. Sama päeva õhtul tegin veel ühe 15km ringi, järgnes puhkepäev ja järgmisel kahel päeval jooksin korraga 7,5km ning pühapäeval veel 12km. Siis sõitsin tööreisile ja koju saabumise päeval, so neljapäeval, jooksin lihtsalt 3km, et hoida ennast toonuses.

Minu kõhklemise põhjuseks oli ka paistes ja valutav varvas - Narva poolmaratonist saadik, samuti tegi muret vähene jooksukilomeetrite hulk. Augustis jooksin rohkem kui teistel kuudel, 129 km. Enesekindlust suurendasid  suvel tehtud pikad rattatrennid - kahe-kolmetunnised ja umbes 50-70km pikkused. Ratast sõitsin suvel umbes 726km, lisaks natuke ujumist ja rulluisumaraton. Aga abiks oli ka ehk see, et ma kõnnin palju-iga päev tööle ja koju tagasi, see teeb päevas ligi poolteist tundi.

Blogidest ja ajakirjadest lugesin ka toitumise ja vajamineva varustuse kohta. Maratonile eelneval paaril päeval sõin tatraputru, seemneid, kuivatatud aprikoose, pähkleid, jäätist jne, et talletada organismis vajaminevaid süsivesikuid, mida organism saaks maratoni ajal kasutada. Maratonirajal õpid enda tugevaid ja nõrku külgi tundma, kuidas organism reageerib kauakestvale pingutusele. Energiageele ei tarvitanud ma ühtegi. Korraks siiski mingis toidupunktis haarasin ühe kätte, aga viskasin minema. Lihtsalt tundsin, et ei taha. Igas joogipunktis jõin paar lonksu vett ja mõnes ka lonksu spordijooki, lisaks paar rosinat ja amps banaani.

Hommikul tööle kõndides oli parem jalg valus ja mõlema jala reielihased ka, kuid üllataval kombel kadusid kõik valud ja pinged mõne päevaga. Pühapäevasel SEB Tartu rattamaratoni 40km sõidus tundsin ennast superhästi. Aeg alla kahe tunni, vaatamata nädal tagasi joostud maratonile! Tundsin ennast tugevana! Rattamaraton on mu armastus, sain sealt võimsaid emotsioone ja sama hooga sõitsin esimest korda ka Kõrvemaa rattamaratonil.

Sel hooajal teen maratonideks suurema ettevalmistuse, kasulik on lugeda treenerite nõuandeid ja toitumissoovitusi. Ettevalmistustega alustasin juba oktoobri lõpus, mil tegin esimesed siserattatreeningud. Enne seda aga puhkasin võistlustihedast ja raskest septembrist, kuna kuu lõpus tuli suur väsimus.

Kolm kuud tegin siserattatrennides tublit tööd, lisaks mõned üldfüüsilised trennid. Tegin ka kahetunniseid siserattatrenne Eesti triatlonikoondisesse kuuluva Kirill Kotšegarovi juhendamisel. Kui trennidest väsimus tuli, tegin paar trennivaba päeva. Mõeldes suusamaratonile, tahtsin suusatamisega alustada jaanuari alguses, kuid siis jäin suurde nohusse, millest paranemine võttis ligi kuu, seega suusatada ei saanud. Ja kui sain esimest korda suusarajale sain minna - veebruari alguses, kukkusin. Ja olidki minu suusatrennid tehtud! Istmikuluu sai ikka väga haiget-nädal aega olid kõndimine ja istumine väga valusad. Hirmuga mõtlesin eesolevale maratonile. Paar päeva enne maratoni läksin korraks suusarajale, mis õnneks on minu kodu lähedal ja kus ei ole laskumisi, et vaadata, kas suusatada üldse saan. Hirm oli suur, et ei saagi maratonile ja nelikürituse pikkade distantside läbimine jääbki juba esimese võistlusega kättesaamatuks. Suusatamine nii valus ei olnud ja otsustasin ikkagi rajale minna! Selline oli siis minu suusamaratoniks ettevalmistus - suusatamise seisukohalt olematu ja lisaks läksin traumaga rajale. Maratoni läbisin ajaga 6:55:25, ehkki lootsin hakkama saada 6 tunniga. Arvan, et traumast saadud valuga sõitmine + lisaks verised kannad suusasaabastest, on saadud tulemus isegi hea. Ootan juba järgmise aasta maratoni ja tulemust!

Nüüd siis valmistun jooksu- ja rattahooaja avamiseks. Olen alustanud väliste jooksutrennidega -alguses umbes tund aega ja nädalas korra, hiljem juba kaks korda nädalas ja üle tunni. Lisaks ilmade soojenemiseni 1-2 siserattatrenni. Kevade lähenedes panen põhirõhu jooksule, kuna esimesena alustangi jooksuvõistlustega - Viljandi järvejooks, maijooks, Tartu jooksumaraton (23 km). Trennid võiks olla 3 korda nädalas ja 1-1,5 tundi korraga. Sinna vahele mahutan ühe kolmetunnise rattatrenni. Edasi, mil läheneb rattaralli (133km) aeg, vähendan jooksetrenne kahele korrale nädalas ja lisaks teen 2 rattatrenni. Saalistreenimisega jätan septembri lõpuni hüvasti. Suvel, vaatamata sellele, et tahan osaleda ka mõnel Elion Cup'i etapil, panen põhirõhu jooksmisele. Pean suurendama jooksumahtu, kui tahan plaanitavad jooksumaratonid läbida parema enesetunde ja ajaga, mil eelmisel maratonil. Sain oma esimeselt maratonilt paraja portsu kogemusi ja tean nüüd, millele rõhku panna. Järgmisel aastal aga panen põhirõhu rattamaratonidele - need on minu vaieldamatud lemmikud ja annavad suurepärase enesetunde ja palju energiat! Jooksumaratonid on enese proovilepanekuks, sest jooksumaraton on minu jaoks suurem pingutus.  

Loomulikult hõlmab maratoniks ettevalmistus ka olemasoleva varustuse ülevaatamist ja uue soetamist. Mul on selleks aastaks olemas uus ja parem maastikuratas, mis suurendab minu enesekindlust ja lootusi veelgi parematele tulemustele rattamaratonidel. Sportimine - kui osaleda võistlustel, on kulukas - stardimaksud, transport toimumiskohta, võistlusvahendid, rattahooldus, plaastrid jne. Lisaks villid, valusad küüned, mis pärast jooksumaratone maha võivad tulla, aga ka verised kannad. Kuid siiski kisub miski vägi ja võim ikka ja jälle nii treening- kui ka võistlusradadele tagasi! Lõpetuseks võin öelda, et kui oled treenitud, siis maratone karta ei maksa! Ja iga maratoni läbimine annab uusi kogemusi, õpid ennast paremini tundma - millal vajad trennidest puhkust, millal jällegi võiks tugevamini treenida. Kõik viib parema enesetundeni ja võistlustulemuseni maratonirajal. Kindlasti tahaks kuulda ja lugeda teiste maratonikogemustest.